aga täna pidasime FH koosoleku saunakeses emajõe peal. kitarr käis ringi ja laulsin minagi. öeldi midagi, mida öeldakse hästi vähe. ja millega ma ei oska midagi peale hakata ja kuidagi imelik hakkab.
"sul on nii ilus hääl."
teinekord öeldakse midagi oskuste või oma kirjutatud laulude kohta. aga häääääl. see hääl, mida ma eluaeg pole sallinud ja olen tahtnud sama klaari ja viskoosset nagu mõnel meie klassi tüdrukul
mul on ta olnud pigem ... krõbisev, nõrk ja ülevalt otsast nii hägune ja katkev.
aga.
tahan jõuda sinna teise otsa. ja vett tuua endale. ja visata näkku, kõrva ja minna vööni sisse. ja saada aru, et mingid asjad enda juures on sellised, nagu nad on. rakkude sisse pakitud. need asjad, mis teevad mu silmad roheliseks ja mis teevad juuksed intensiivseks ja sõrmed sirgeks. see, mis tuletab meelde, et ma pole siin ilmas üksi, et mu ema oli siin enne, ja isa oli ka, ja nende elu oli midagi muud, aga neile anti midagi, millega toime tulla - ja mina ei saa olla erand. keegi ei ole erand. nähtavasti. on kõigil pärilikkus.
see, mis teeb selja nõgusaks. ja mis määrab mu reied koguma igasuguseid asju. sama võimsalt on see miski otsustanud, et okei, sinu hääl on selline. sul on selline kergelt nasaalne ja kitsas, ütleme, murelikuvõitu hääl? mitte väga naiselik hääl? igavesti lapselik hääl. igavesti 13 hääl.
inimese hääl, kes sööb sammalt, kui väga vaja on. abivalmi inimese hääl. jopesse pakitud inimese hääl. selline hääl, mis pingutab, aga teda ei ole kuulda. teisel hetkel jälle on. ja kõigile ei taha teda jagada. mõne puhul ei tule kõik häälikud vabalt välja, vaid hoian endale. tahan kiiresti rääkida ja diktsiooni ei ole. selline hääl, et põskkoobastest käib läbi ja harjud ära ja võtad omaks ja ikkagi on imelik lindi pealt kuulda, ikkagi on imelik teise rolli astuda, nagu ennast on imelik kõrvalt näha ja jumal hoidku veel nende mitmesuunaliste peeglite eest kiirmoebrändipoodide proovikabiinides.
okei, kell on nii palju, et ma näen staatiliste joonte liikumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar