pakikookospiim. kartong leotub poriloigus ja mina ka. lähen heidan sinna kõrvale. kuulame koos maad. 20 minuti pärast tuleb buss. manööverdab meist ilusti mööda, Tartus on toredad bussijuhid.
tõusen üles, jätan oma ihuvedelikud kus see ja teine. rabisen kuivalt mööda asfalti edasi. näen mõnd tuttavat inimest, aga nemad mind ei näe. ideaalne. küllap sellest reaalsusest on pärit ka see, et ükski autojuht mind kunagi üle tee ei lase, olgugi, et näljase näoga ülekäiguraja ääres seisan. eri maailmade vahel plõksides lihtsalt jääb minu nähtamatuse nupp kogemata sisse.
treppidest üles ja alla üle Toome käimine on harjumuseks saanud. paraku ka seiskunud seedetegevus, krampis ja võrdlemisi hajali olek. uudishimu teiste inimeste vastu aga ei rauge, täna jälle kooriproovi ajal teiste harjutamist kuulates kujutasin end ette ühte või teise kehasse. et mis tunne oleks hästi pikk olla. või siiski.. et mis teiste inimeste peas laulmise ajal toimub. et kuidas nad noote võtavad. ja kas nad visualiseerivad seda. kõigil omad seosed. teist sopranit on raske laulda, suure osa ajast tahaks ikka altide sekka - aga mis sa ära teed, kui vaja, siis vaja.
lingukaisa residentuur - meeleolukas!! kvaliteetne! väga. uued inimesed, uus püüne, mina tundmas end kahtlaselt enesekindlalt ja isegi asja nautimas. väljaspool lava siiski vana hea introverdik, ei julge istu ega astu. aga mõnus publik ja kokkusattumused.. kui üks kuulaja oleks teadnud, et ma laulan tema kunagisest pinginaabrist ha ha haaha a
veike galerii ka kolmanda kontserdi õhtust, kõik Ekvilibristi pildid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar