29. jaan 2019

olengi ikka / striim

unine nofilter mõtisklus, teate jah, läbi sõela vaatan, mingid osakesed on siin õhus, kui valgust ei langeks, siis ei näeks. sõela tähtkuju (nagu see mis öösel taevas on), on jaapanis Subaru, sellest tuli ka see automark, ja automargi logo on tähed, ja päriselt sellises formatsioonis tähed, nagu Sõel, teate, et see on päriselt selline seos? lodja peal ükskord sain teada, aga ma olin ainus, kes teadis, mis automargil on tähekesed, mida see ütleb minu kohta? classic et rohevinti ei tunne, kui vastu jalutaks, aga kapitalistlikke sümboleid küll, teate jah, see on see ühiskond meil. mhmm. juba 10 aastat niimoodi mõtlen poolsüümekatega, et kuhu need vanad ajad on kadunud, kui koloraado mardikaid korjasin ja elu oli lill. lill ma ütlen. panin täna Luuleprõmmu särgi üle pika aja, mis siis, et see toob mu kõhu, mmm kõht, kõhu hästi esile. et olen pehme ja võtan vaateväljas ruumi rohkem kui varem võbla. mäletan iga korda suht üksikasjalikult, kui õnnestus alla võtta, need on ilusad mälestused, justkui oli ilus aeg ja accomplished. teate jah, see on see ühiskond meil. mhmm. aga vananen meelsasti ja ehk ühel päeval ei mäletagi iga korda suht üksikasjalikult, kui juurde võtsin. et mäletan hoopis midagi muud. mingit toredat pidu või kontserti.

kleidid, kuhu rinnad ei mahu ära enam hästi, või lihtsalt kammitsetud tunne, kammitsetud, väiksena kujutasin ette, kuidas on keegi kammide vahele surutud. millest selline sõna? naljakas, et naisimetajale lihtsalt sellised näärmekotid külge antud, loodusest antud, jah, loodusest, rohevint ja värgid. jalutaks iseendale ükspäev vastu ja ei tunneks ära? teate jah, see on see ühiskond meil. et vb ei vaataks niimoodi, et issand kuidas on inimene end käest ära lasknud. et tunduks omamoodi harmoonias või tasakaalus ikka. nii nagu loodud ja toimund. mõtlesin täna korraks, et kui ma oleks poiss, et mis siis oleks teistmoodi. eks see olekski, et saaks endale öelda poiss. ja mitte tüdruk. et kui on ilukirjandus, kus öeldakse näiteks, et elas kord üks poiss. siis ma kujutan ette, kuidas see on. aga korraks mõtlesin ka et äkki mu sees on nii poisskaisa kui tüdrukkaisa ja nad eksisteerivad koos ja saavad läbi ja kumbki ei karda üksteist. mitte nii, nagu ma tavaliselt olen poisse kartnud. et mingi poiss eksisteerib ja ma kohe kardan. aga sisemised poiss ja tüdruk, kui nad oleksid jumalast chillid üksteisega. mida see ütleb minu kohta? et sees on kõik teistmoodi. ja sees ongi teistmoodi. sa ütled mulle, et imelikud päevad on olnud, et ei ole hea olla ja ei tea, kes sa oled. gurl ma tean seda tunnet, aga küllap tean natuke teistmoodi kui sina, ja kui ma olen vestluses osavõtlik ja püüan seletada, mida see tunne minu jaoks tähendab, siis kas ma tungin sinu ruumi või sa tõlgendad seda neutraalselt ja kuulad mind ära? kas see oli koht, kus ma jälle ei osanud kuulata, vaid hakkasin endast rääkima, sest mul on nii suur vajadus, et inimesed mind mõistaksid? lõpuni mõistaksid, et ei jääks midagi teistele teadmata, et ei saaks valesti aru, et ei võiks valesti mõista mitte kunagi, igavesest ajast igavesti, aamen. aga miks ei võiks jääda teadmata? ja miks sa arvad, et sa ise üldse tead. mida tähendab kirjanik? mida tähendab muusik? mida tähendab õpetaja? mille või kelle jaoks need määratlevad tiitlid on. kas hambaarst, projektijuht, teavad ise üldse. näen aknast, kuidas õppesõiduauto, Toyota, kuidagi ei osanud hästi pöörata ja jäi ristipõiki keset kusemist sinna ristmikule, aga see on okei, Peugeot ootas rahulikult tema taga.

kõik tegelevad elamisega. mängisin eile klaverit üle pika aja lihtsalt niisama, mängisin heliredeleid. meenus, et küsisin oma 7-aastase õpilase käest, et kas ta teab mis on redel. eile küsisin ka, et kas ta teab, mida tähendab "vallatu". ta ei teadnud kumbagi. nojah. aga heliredeleid, jah, D-duuri ja H-duuri, mmm mustad klahvid, klõbisete, kuradi palju klõbisete, sest mu kodune digiklaver ei ole päris klaver. aga ikka tuli meelde, kuidas A306 harjutasin heliloojate maalide valvsate pilkude all ja tol hetkel oli mul sama elu, mis praegu, olin ikka Kaisa, tüdruk, olgugi et 17 või 18 või 19, kurat seda mäletab, millal üldklaver ära lõppes, aga noh. oli piinlik hetkeks seal oma toas eile, et ma pole nii ammu lihtsalt niisama klaverit mänginud. niimoodi, et kuulaks ennast või paneks tähele, kuidas mul olla on mängimise ajal. mitte mängida sellepärast, et vaja on, vaid sellepärast, et tahaks nüüd tegeleda klaveriga. lihtsalt ajaviiteks justkui. et olla teistsuguses ajas. mis siis, et ilmselt peastarvutamisest ei saa lahti, et mis akordi ma nüüd tegelt tahan minna. mis septakordi pöördesse. või mis helistikuga see seotud on. teate, jah. mida see minu kohta ütleb? kuulen nii tihti, kuidas korterikaaslane teises toas mängib akordionit või kitarri või flööti ja nii ilus on, ja sel hetkel ta pühendab ennast selle pilli mängimisele. inspireeriv ju. ei tee isegi kurjaks või kadedaks antud hetkel, vb ainult natuke. sest vaata, see on sama elu, aga ma olen ennast pehmemaks teinud, et ei pea nii kuri ja tundlik olema. ei pea nagu ärrituma teise inimese peale.

ameeriklased kõrvallauas arutlevad, et "vabadus" ja "vabandus" on nii sarnased sõnad, ja kui huvitav, et "vabanduses" on see vabakssaamise moment sees. polegi mõelnud nii. see on jumalast ilus praegu, ja hetkeks meenub tunne, et tahaks nii väga vabandada paljude inimeste ees, aga siis tunnen, et praegu see ei olegi päevakohane, sest noh, saad aru vä. ei pea. kedagi ei koti. nii on nagu elu käib. poelettidel on Andre talu juust ja ühistransport sõidab. sinust sõltub vähe. ära vabanda oma eksistentsi ees. lõpuks on ükskõik. 100 aasta pärast kõik mulla all. eesti 200. et kes ma olin. sama küsimus, aga minevikuvormis. muusik. õpetaja. ja mis vahet sel on, unustatakse ju ära. et kui ma kirjutan räme palju, kas ma olen kirjanik. ja et poetess on ilus ja naiselik sõna. kui oleks elanud kord üks poiss, ei oleks saanud öelda, et poetess. kuidas inimesed üldse hakkama said 100 aastat tagasi? tudengid ei sõitnud oma autoga spordiklubisse. iluteenused. see äri, mis sellest on tulnud. et naised tunneksid, et nad peavad olema kuidagi. kuidagi teistmoodi. kuidas ma põrgulikult kardan iluteenuseid, sest mõtlen, et äkki ma petan mingit oma pärisosa. mitte et ma ei tahaks ilus olla, aga iluteenindajad konkreetselt hirmutavad mul sita persest välja, sest mulle meenub see põhikooliaeg, kui kõik õelad tšikid hakkasid ennast meikima ja minu soov neile vastanduda vist kestab tänapäevani. see pilk, millega nad mind vaatasid, sest ma olin nii erinev, ma ei värvinud küüsi, nägu, ei käinud sollis. ma olin nende jaoks tulnukas, täpselt nagu nemad minu jaoks. rääkimata vahatamisest võimaitea. mu naabrimehel on megasiledad jalad. samas see vastuvõetud tunne, et ma ei saa kunagi nii ilus olla, kui nagu ... oodataks, et naised on. vä? misasja ma nüüd räägin. mida see ütleb minu kohta.

et ma võin pealtnäha isegi selline suht võluv olla kohati, kui ma juuksed ära pesen ja istun kuskil anonüümselt värvitud huultega ja keegi ei tea midagi. aga oletame, et on kirglik üheöösuhe ja mul on karvased kaenlaalused ja merineitsireied ja sääred, ja igal pool on näidatud ju siledaid naisi, ja partner saab kohapeal südari ja heidab sealsamas hinge, ma panen ta ilusti pikali ja lähen ära. tee peal ostan fastersist midagi, mis on eelpraetud, kananagitsaid näiteks wrapi sees. ja siis suitsu võiks ka osta, aga hmm, ma ei tee ju suitsu. ma ei oska ujuda ka. mis inimene ma üldse olen, kui ei tee suitsu ega uju. ei päevita ka. suvel ei lase päiksel võtta. et noh, inimesed näevad mu ihu ja värki. ma isegi ei tunne seda tunnet, et aah deem tahaks päevitama minna, aga siis mind nähakse. ma lihtsalt ei viitsi. mõtle, mis maailm see võiks olla, kui tõmbaks trikoo üll ja anne kanalisse, suits iga sõrme vahel. oleks alles päev. nagu see, kui ma pärast oma esimest soolokontserti päriselt ellu jäin.

küll on inimeses palju asju. mõtled, et tunned ennast. tahaks armastust, aga ei tunne, et suren, kui ei saa. õigemini tahaks seda tunnet, et wow, ma olen väärt selliseid asju. aga mitte sõltuvuslikult, saate aru jah, et ma ei kaota ennast ära selles armastuses, vaid avastan enda seest mingi suure raske radika (mis tõenäoliselt on mu seedekulglat eluaeg pantvangis hoidnud) ja hakkan peitliga sealt värvi maha kraapima või toksima või minaeitea. ja mul tekib endal see sabadusee, sabadussaa lenori või perwolli reklaam, kus kuradi puuõied lendavad ja naine on liivakell, aga mitte selline liivakell nagu mina, vaid väiksema keskkoha ja puusadega, aga sellest ikka piisab, et kui ta kannab ka triiksärki siis see on maitsekas, aga kas selle tunde tekitab pigem see, et tal on näos vähe rasva või see, et ta on üle kolmekümne? et ilmselt tunneb ennast enesekindlamana ka selle aja peale. aga kuna ta on teles, siis talle on kindlasti ikka midagi näkku ka pandud. aga lisaks kindlasti veel sellele on ta loomulikult ilusa naha ja puhanud näoga. teate jah. viimasel ajal süda klopib suvalistel hetkedel niimoodi, et korraks tekib hirm, et kas minuga juhtub midagi. kas see võib ülekaalust olla? samas nooremana olin veel suurem, aga süda ei kloppind üldse, pigem oli tore. või stressist? pff, mis stressi mul ikka on, mul ei ole sessigi. tegelt olen ma praegu palju rahulikum, kui kunagi varem. pff.
hmm, kui mõnus hommik.
hmm, kui mõnus. hommik.
näen ennast ülevaltpoolt. aga samas hing pole kehast väljunud. multikates ju näidati, et sa näed ennast kõrvalt ainult siis, kui oled suremas või juba surnud. kui kummaline. kas ma olen surnud.
jumalast rahulik olen, pole vaja muretseda, et olen mõistust kaotamas. täitsa tore kõik. muigan siin enda ja elu üle. et mida stressi. mingi keha ja. saavutused ja. jumalast pohhui ju. peaks rohkem klaverit mängima.

Kommentaare ei ole: