tunded väsitavad! mis minust järgi jääb? korrastatus ise: rohitud peenar, pestud nõud, kuivad riided kapis, olen rippuv triigitud käterätik
lehekuhi lume all, mis ei õitse, aga loodab; ei näita välja, et loodab; aktiivselt ei mõtle, et loodab. ja kasvatab südant.
see on puust. ja punane. nagu südamed ikka. mingid paralleelsed jooned ümber, sellised, nagu Tartu bussiliinide kaart. sooneline. mõned veits lõikuvad-ristuvad-tulevad kokku. mõned käivad ringi ära ja tulevad tagasi. sama teed pidi. mõned ringid ongi hästi väikesed ja spetsiifilised. mõni soon uitab hästi kaugele ära. peaaegu maanteeni, kus ühed inimesed üldse ei armasta sõita, aga teised ainult seal sõidakski.
ja mõned sooned tuhisevad jõe ülemjooksule. et näha, mis seal on. lihtsalt sellepärast, et pole näinud. ligi lähet on see vesi, mis pole veel pikka jooksu ära teinud. mis tuleb teisest veekogust.
ja siis on need sooned, kes lähevad lihtsalt sellepärast, et teised lähevad ka.
inimene ei saa end teisele inimesele üheselt väljendada, sest miski on vahel. tõlgendusplõks. aga tahad siis, et keegi saaks aru? kas ükskõik kes või mõni konkreetne inimene? ja miks on üldse vaja? ja kui me ühel suvalisel sekundi murdosal järsku jõuame mingile ühisele arusaamale. või kas ikka jõuame? tahan sind, ja siis jälle kardan. mõte sellest, et äkki ma ei leia kunagi kedagi, kellega oleks selline klapp, nagu sinuga, tekitab ühel päeval õõva ja teisel päeval neutraalset leppimist. mingit "aga-mis-siis"-maailmatunnet. esimest korda tundub, et on võimalik armastada distantsilt, vaikivalt, leppivalt, praktilisest meelest edasiliikuvalt. nii, et ma ei pea ennast totaalselt ära kulutama. viimase raasuni ära armastama. naisest jääb puru läikivale kõnniteele. sest ta armastas nii väga. ristmikud tõmbuvad tema mälestuseks natuke kokkupoole. ei. ei jää. esimest korda tundub, et ei pea sinust eemale hoidma, sest asi pole tegelikult nii traagiline.
või äkki just on.
minaitea.
huvitav on jõuda sellesse tundmusse jälle, et olen teiste inimeste sarnane. enamiku aja on old ikka see saatuslik vastandumise- , ohu- ja tulnukatunne (oleks peaaegu kirjutanud inhalatsioon, sest vähe tömbim päev + alienation). see on vist üks recovery eeliseid. staatika hakkab lagunema, vabandage väljendust, aga miski tärkab. võib-olla isegi idaneb?? või oota, mis järjekorras need asjad on, bioloogia 4..
kirjutamisnälg. inspireeriv detsembri slämm, toredad hetked laval ja välisuksel, see mõnus esinemisjärgne tunne, et midagi on nüüd ära tehtud. nagu pärast "Laulude laule", et kohe üldse ei taha veel koju minna. sõbrad-tuttavad. mõnus.
üks eluaasta saab kohe juurde tiksutud. tuleb juurde ja kaob ära.
ärakadumine ilma tegelikult ära kadumiseta.
siinsamas haprusesse ärakadumine.
isegi mitte iseenda mõistmine, ei, mitte selle mõistmine, et olen habras ja tugev korraga (ma tean, see ajab mind ennast ka põske oksendama), see on mingi uue tasandi koostöö, see ei ole ka enda eest hoolitsemine, milleni jõudmine oli ja on põnev projekt; see on mingi teine asi.
kas see on maaväline?
kadeduse filtreerimine. elamine, mille käigus jääd ellu.
see on sõprus, ausus, see on soe tuba ja külm köök, see on leplikkus, see on planeeritud mittekoristamine, see on kohvi lubamine, see on jõululaat ja üks neist haruldastest päevist aastas, kui inimestele meenub sularaha olemasolu.
see on vahepeal siiski enesehaletsus ja andestamatus ja kangekaelsus ja jõuetus. see on süüdistamine.
-------------------------------
9.12
üle pika aja selline pidu, kus ei olnud väga hea olla. oli põnev ja tore ka, aga oleks tahtnud läbi akna vaadata. läbi kõrre hingata. pold väga palju tuttavaid inimesi, kelle seltsis oleks ehk mõnusam olnud ringi liikuda?
selline pidu, kus tuli ilus olla. ja see ei tule mul viimasel ajal hästi välja. ja see on raske. ma võtsin valmistudes rahulikult. ja ütlesin endale, et ma ei pea.
aga täna oli eriti raske tüdrukute nõtkeid pihtasid vaadata.
aga täna oli eriti raske tüdrukute ilu välja kannatada.
kleitides. ligi ja natuke ruumikamates.
kannatada välja ligilastud sõnu.
mida sa ausalt ikka ja jälle ütled.
arvasin, et mul on kontroll, aga ta on katkendlik.
kui inimesed su ümber säravad ja naudivad ja tantsivad, siis mõnikord võib see mõjuda nakatavalt ja hakkad ise ka. täna ei saanud.
pettumus. soov kaduda.
suulakke pressitud häbitablett.
süst.
tsüst.
silmad, mis hästi ei sihi.
mitu õhtut järjest valguvad vett täis ja see on okei.
ikka see tunne, et üritad sobituda ja kukud läbi.
muudkui otsid.
sõprade seltsis ka hästi ei oska, aga siis on vähemalt mugav ja turvaline mitte osata.
see on okei, ma olen harjunud, kaheksanda maja kuu ja kõik jutud. läbi.
vaatlemine. et mõni inimene on nii pisike. et ta keha lihtsalt ei võtagi rohkem ruumi.
ja kuidas see mind nii endast välja ajab. endast välja ja siis tuimaks.
väsinud sellest maailmast, mis annab ilule konkreetsed parameetrid.
ja järgmisel hetkel tean, et rohkem väsinud endast, kes ei taha ennast toetada.
kes andis jälle alla.
teen, mis suudan, kui luua ei suudaks. siis ei oleks midagi. mitte midagi.
jälle mugav teadmine, et kompenseerin oma välimust kõigega, mida teen.
seltskonnas eriti üritan nalja teha, teate, jah? üritan hästi naljakas olla, et kiiresti ja pidevalt märku anda, et ou, ma olen paks, aga ma olen ka täiega lahe,
ma teen head nalja, ma olen väärt.
vist olen mitu korda varem välja öelnud, et tahaks juba veel vananeda.
tahaks näha end kaheksa aastat hiljem. ja kas on kergemaks läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar