Käisin hommikul kell 9 Karlova koolis keikal. Tõesti, väga väga tore ja mõnus viis päeva alustamiseks. Positiivselt laetud õpetajaskond. Ja avastasin, et suudan ka vara hommikul päris nobedasti karmoškat käsitseda.
Kui aulast pilliga väljusin, oli just vahetund alanud. Seljakottidega lapsed. Vahetusjalanõudes. Teel tagasi tibutas kerget vihma (nagu teel sinnagi). Eha tänaval meenus, kuidas üks aasta nooremas klassis poiss mulle kord koolis jala ette pani. Lendasin täiega pikali. Muidu olin ainult vaimse vägivallaga harjunud, aga tol päeval muutusin veel tundlikumaks. Pärast kutsus nende klassijuhataja mind mingisse tundi ja pidin näitama, kes see oli. Ei olnud eriti mugav tunne n-ö näpuga näidata. Veider oli asja juures olla, et minu pärast saab nüüd keegi karistada. Samas nii oli ja ma sisimas ka soovisin, et ta sellest puhtalt ei pääseks - oleksin vist ise eelistanud teda lüüa vms - aga miks ta üldse pidi mulle jala ette panema? Ma polnud kunagi temaga rääkinudki, ma ei teadnud isegi ta nime. Olin vist neljandas (või juba viiendas?) klassis. Aga selleks ajaks olin juba harjunud, et koolis nii käibki, pidev kaitserežiim ja iga laps on potentsiaalne oht (ilmselt hakkab mind kiusama, kui korrakski ta poole vaatan).
Kooliealisi (ja eriti kooliriietuses - st seljakotiga) lapsi nähes käivitub esimesena ikka mingi vana häire. Hirm.
Õpetaja olles on see üsna vastuoluline, aga asi läheb paremaks. Saadan ajule signaali, et ohtu ei ole. Automaatselt häbenen ikka ennast. Tahaks end peita. Eriti, kui tegemist väikeste poistega. Täna ei mäletagi, kes mind siis lõpuks rohkem mõnitasid - poisid või tüdrukud. Aga tundsin vist suuremat ohtu poistelt, kuna nägin neid füüsiliselt üksteist peksmas ning kartsin, et saan ise ka kolki.
Ma ei tea, kas koolikiusamist on võimalik ära kaotada.
Ma nii tahaks, et oleks.
Ma olen palju kordi mõelnud, mis oleks teisiti, kui ma oleksin käinud mõnes teises koolis.
Ma olen palju kordi mõelnud, kas need inimesed, kes mulle palju haiget tegid, üldse said aru, kuidas see mulle mõjus.
Ma ei taha, et keegi peaks neid asju kogema.
Mu klassikaaslaste nimed on mulle ajju sööbinud. Mõnikord tulevad need mulle meelde. Nad on minuga praegu sama vanad. Huvitav, kuidas neil elu läheb. Ilmselt on nad sama palju muutunud kui mina. Kas meil oleks nüüd millestki rääkida.. kas me saaksime üksteisele võrdsetena otsa vaadata? (õigemini kas mina saaksin üldse neile otsa vaadata?) Ja 11-aastasel Kaisal on üsna tugev küsimus: kas te saate aru.
Õige mitmel neist vanadest kiusajatest on juba oma lapsed. Kas te tahaksite oma last kooli saata selle teadmisega, et temaga ei lepita? Et sinu laps on kellegi silmis mingi kõntsade kõnts.
Ja valangi pisaraid. Aga olen südamest õnnelik, et mul on juba 8 aastat õnnestunud teistsugust elu kogeda. Elu, kus mul on palju rohkem rõõme kui allasurutud valu.
Ma ei oleks elades ette kujutanud, et ma võin ka seda väärt olla.
Hea keika oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar