ümmargune jutt

kass lebab mu ümmargusel aknaalusel laual. ümmargune laud on hubase toa võti. kass istub siis võtme peal põhimõtteliselt. võti olevat Mati all, aga kassi nimi on hoopis Pätt. Mati on Pätt? või on kassi nimi hoopis Albert, nagu Karolinile tundus. Karolinile, kelle nimi on mu telefonis ikka veel Veronika. (kuna meie tutvudes ei näinud ta üldse minu meelest Karolini moodi välja - hoopis Veronika nägu. ühtki Veronikat ma siiski ka ei tundnud (võib-olla üht ungarlast hästi natuke), aga Karolin, kellega mina lapsepõlves mängisin, oli hässsti heledapäine ja -silmne.

Pätt limpsis end puhtaks ja magab nüüd notina ümmargusel asemel. tukub mingite paberite peal. minu suurest koristusaktsioonist oli õige natuke kasu, mingeid noote sai sorteeritud ja kaustadesse topitud - kaustadele isegi lamineerkiletatud sildid (õhumullidega ja puha) peale löödud. vahepeal ärkab üles ja limpsib uuesti. kujutage ette, kui mina lambist öösel ärkaks selleks, et korraks kätt pesta. lollus.

viimased päevad on läinud jälle rahulikus rütmis. pilvised ilmad, mida ma sellest elust peaaegu et ei mäletanudki. jalutuskäik Ränilinna ja tagasi mööda raudtee äärt - lõputu kohale jõudmise tunne, no nüüd jõuan kohale, nüüd järgmisest tänavast paremale. pärale jõudes midagi tuttavlikku majas, kus ma olen tegelikult ainult 3 korda käinud. mingid seosed lapsepõlves külastatud sõbrannade kodudega. kord. ilus trepp. jne. külaskäik venib pikaks jututamiseks. nii hea, kui saab end turvaliselt tunda.

praegu olen kodus ning hoovis ja kõrvaltoas käib mingi intensiivsem remontimine. kolm täies elujõus meest lasevad mingitel puuridel ja liivapaberitel käia. (või noh, mingi asi kõlab nagu liivapaber teisest toast.) neljas mürsikuealine mängib ühe akna taga noolemängu. olen ümbritsetud. aga see on okei, sest ma olen suht harjunud juba.

tartuff libiseb minust mööda nagu eelmistel aastatel. käisin esmaspäeval koorilaulu ja eesti filmide mashupi vaatamas - päris lahe mõte ja teostuski. segakooriasjad kõlasid hästi, paraku mees- ja naiskoori eraldi etteasted mõjusid veidi poolikult. "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" tänases kavas on kutsuv. aga enne mängin geni hoovis karmoškat, sest tänavamuusika festival. oleks aeg end püsti ajada ja hakata näppe soojaks mängima. saaks natuke remonditegijaid traumeerida.