räägin hästi palju ja rebin samad teemad lahti - lapsepõlv, suhe ema ja isaga jne jne. ei, mitte juhuslikult vastutulevatele inimestele. aga kui ma olen näiteks enda kodus kellegagi kahekesi, kes ei ole VEEL kuulnud seda, mis suhe mul enda minevikuga on, siis on 70% tõenäoline, et ma sellest talle kuidagi räägin.
aga noh. ju siis on praegu niimoodi.
üritan jätkuvalt teha suurejoonelist plaani koristamise jaoks - peaksin toa vist sektoriteks jagama ja
kooliaasta on kohe algamas. mõned õhtud, päevad, ööd. hommikud ka, aga need kipuvad kuskile vahele pitsituma. niimoodi, et ma ei saa neid hästi kätte. proovin oma ööpäevarütmi ja üldse olmet muutma hakata, sest hommikusöögi skippimine ja hilja ärkamine-hilja magamaminemine ei ole päris see.
aga vahepeal on toimunud veel igasuguseid toredaid laagreid ja ülesastumisi, kohtumisi ja taipamisi, jah, ilus on küll, jah, tänulik olen küll. kinoskäik Mirjamiga - vihmamärg hilisõhtune Tartu. tundsin tugevalt, et sügis tuleb KOHE. kohe-kohe. poole hinnaga (38 senti!!) kapsa-seenepirukas Wernerist. "Andke kaks." elektriteatris linastus "Lady Bird". peaosalist Saoirse Ronanit teadsin ainult ühest Ed Sheerani muusikavideost (jep, ma olen kõige vähem filmiteadlik inimene, keda tean). film puudutas väga. haaras.
kusjuures käisin oma põhikooli (!) vilistlaskoori laagrit tegemas.. ja kartsin enne, jah, kartsin küll, et kuidas ma sellega hakkama saan. või et kas ma natuke sulgun või hoian end tagasi nii harjumusest - sest seal on needsamad inimesed, kelle seltskonnas ma end üldse mugavalt ei tundnud nooremana. aga see oli lõpuks nii hea proov ja mõnus koosolemine, poole ööni vanadest õpetajatest rääkimine, naermine.. avastasin, et rääkisin ka ise päris palju ja see oli harjumatu, aga mitte ebameeldiv. tore oli see kooli(koori)kogemus ümber keerata. ja teha sellest midagi positiivset. tõesti nautisin ja ootan juba järgmist laagrit.
hetked üleeilsest Elva aiakontserdi päevast:
polegi nagu midagi öelda. päevikukirjutamine on ka praegu harvemaks jäänud, sest nii palju juhtub. et oledki kogu aeg tegevuses ja emotsioonis. samuti tulid mu vihikul suurest transportimisest ja sakutamisest lõpuks kaaned küljest. üritan neid tagasi kleepida (elu pärast lamineerimiskile ostmist on kuidagi praktiliselt huvitavam. üritan kõike parandada).
tunnen millegi möödumist. tunnen, et ei tunne end enam teatud seltskondades mugavalt või isegi vaimustatult, aga ju siis pole ette nähtud. sundida ei saa. muidugi on kurb, ja tahaks asju selgeks rääkida, aga ei julge. ja siis on kadedus, suutmatus leppida olukorraga "me pole enam nii lähedased, aga nüüd olete teie". varem on kadeduse tunne mind täitsa mitmeks päevaks halvanud, aga praegu suudan lihtsalt taustale jooksma jätta. ja mitte nii isiklikult võtta. rööp. raske uskuda, et sama inimene. oskuste omandamine teeb rõõmsaks.
kehal võtab natuke aega, et seda kõike protsessida ja seedida. sünteesida midagi.
mõtlesin eile korraks sellele, et ma saan jaanuaris 24. see on see vanus, milles on mingi hulk mu sõpru kogu aeg olnud ja tundub selline asjaliku inimese vanus. hahaaa. aga kui vanaks ma tegelikult saan, kui mul on tunne, et viimase 2 aastaga on vähemalt 6 aastat läinud? kuidas reageeriks kaaslased, kui teataksin neile, et kutsun neid oma 29. sünnipäevale? muig muig. abstraktselt oleks see vastuvõetav. peaks mingi hästi veidra peo tegema. ja üleüldse, Katariina soolaleiba tuleb teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar