Pimedas.
Soojas.
Seisad.
Vaikid.
Kõik on veidi väsinud. Põletame sääskede peletamiseks viirukeid.
Meie vahel pole enam midagi peale selle sõpruskonna, selle laulmise.
Ma ei tea ka täna, mis su lemmikraamat on.
Istun plastikust toolil. Tunnen ringi vaadates ära mõned läikivad fotod albumi vahel. Need fotod, kus on mingi suveõhtune õues istumine, minu vanemate sõbrad, kolme- või nelja-aastane mina, vend, kruusid ja taldrikud väikesel laual aias. Ei tea, millest nad sel õhtul rääkisid. Aga täna on kõik justkui sama, aiatoolid ja grill, õunapuud. Mina olen sama. Ainult et siin pole ema, isa, nende igihaljast sõprade komplekti - kuid nad käisid kõik meie kontserdil. Samad silmad, mis jäädvustati aastate eest ühes teises aias ja trükiti fotopaberile, vaatasid 19 aastat hiljem minu ja mu sõprade laulmist valgemast valgemas kirikus.
Aga meie oleme Tartus, minu üürikorteri hoovis. Jumal teab, kui kaua ma siin veel elan. Tunnen jälle, et olen laps ja täiskasvanu korraga, mängin sulgpalli, sõbrad toimetavad laua ääres loomulikult, sobivad siia, nagu elaksid siin. Jah, tahan, et nad elaksid siin, kasvõi ühe õhtu veel. Salatikaussidega fotoalbumis.
Sina oled ka siin. Rahulik ja vaikne, me ei räägi, me pilgud ei kohtu. Silme eest sõidavad läbi paar muud pidu, IGAVESTI vahetuv seltskond, juhused, mida ma ei tea, et on juhused ning kindlus, mida ei oska kindluseks pidada. Soovin sel õhtul kindlust, soovin siia jääda, soovin, et seltskond ei vahetuks enam. Kuid minusse jääb hirm saada paljastatud, et mu õrnus pritsib üle söögilaua, paneb naabri punase auto signalisatsiooni tööle, nad jooksevad kohale, pärivad aru, ma olen seal, mu sõbrad on seal, kes hakkavad alles vahetuma, miski ütleb mulle, et nad vahetuvad välja, nad libisevad mu süljehägusest elust minema. Mul pole kontrolli. Ma seisan selle keskel, sõnatu. Uimane kontsertidest, autosõidust, peavalust, väsimusest, sääsemürgist, viirukist. Vaatan sinu alati vaikivat kogu. Andsin sulle oma pusa, et sääsed ei hammustaks su isegi õhukest keha. Meie jutt oli lühike.
Nägime kumbki seda maailma pisut teisiti, enne, kui võtsin üksi olla.
Päev hiljem mõtlen (jälle) minevikule, seljatagantkallistustele, sinu pikliku keha rütmile, kõigele, milles olin nii kindel. Ei julge seda pusa selga ajada. Mitte, et oleks vaja, sest väga kuum ilm on. Olen õrn ja ärkamas. Olgugi, et aega on palju möödas - sinu deodorant alles lahustub mu põskkoopa seintest lahti. Sümbolid ja pildid koopaseintel. See tundubki eelajalooline. Muigan. Uudishimu tapab. Nuusutan riideeset. Tunnen ainult.. natuke söe ja viiruki lõhna. Sind ei tunne. On mu haistmisretseptorid milleski kokku leppinud? Ülejäänud süsteemiga. Umbes nii, et "see partii on nüüd tootmisest väljas". Umbes nii, et "paneme selle vaikselt kõrvale". Või nii, et "404 not found". Ma peaaegu ootasin, ma peaaegu juba eeltundsin soovitud lõhna.
Tahan, et seltskond ei vahetuks enam, tahaks endale varre kasvatada. Arvasin, et tunnen sind hästi, tundsingi, mingit aega, tundsingi, mingit osa. Tahan siia jääda. Ometi võtan suvel reisi ette. Et üksi olla. Aga üksi olles jääb ka seltskond samaks.
Fahrenheiti vahetust lõpetades ei pidanud pingele vastu. Nutsin. Aga läksin kohe õue. Tuul tõmbas näo kuivaks. Nüüd on jälle natukeseks rahu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar