Hellenurmes veskimuuseumis käidud, käsi mannamasinasse topitud, silmitsetud püüli sõelumist, läbi nelja korruse kulgevaid puidust torusid, mehhanisme, šahte, sõelu, kettaid.. kord oli suur töö ja hool, vee jõul töötav värk, ja no siis pold enam vaja, siis jõudsid elektriliinid lõuna-eestisse ka.
siis pärast võimsa ahjuga saalis rukkileiva neelamine vaheldumisi valsi keerutamisega, vahuveini, reinlendri, jäätise, veel ühe valsi, pillilooga, vaatad neid inimesi enda kõrval ja saad aru, kui surelik see olukord siin on ja kui tänulik oled sa ise.
vestlus teemal "kas maal on võimalik elada, kui autoga ei sõida". üks resoluutne "ei", üks "noh, kui sul on 2 km kaugusel bussipeatus.. kust sõidab busse rohkem kui 2x päevas?". mõtlen oma staažika kaasreisija-ameti peale, tagaistmel, kõrvalistmel. kardan suurt liiklust, kardan möödasõite, kardan suuri ristmikke, kardan ringteid. ei näe endas autojuhi potentsiaali.
teen veel mõne tantsu, vahetan veel mõne pilgu, naeran mõne naeru, võtame võrukeelseid laule üles, issand kui hea. kuigi helistikud liiga kõrged. mõtlen jälle C karmoška soetamise peale. kell on 23.41.
kõik sõidavad autodega koju mööda teed, mis on kogu aeg olemas, teeäärsed kraavid, perved kubisevad kitiinist pakatavatest putukatest, kahepaiksetest, kuskil magavad linnud. nokamaterjal on neile sama iseenesestmõistetav kui mulle mu nina tekstuur. jõuan ringiga tedretähnide juurde tagasi. istun turvaliselt auto tagaistmel ja liigume linna poole tagasi. pimedas on julge sõita, ma ei näe suurt midagi. loodus uinub. mõtlen päeval toimunud emajõe ketile ja sõbra töökaaslase sõnadele "minu pärast võivad nad selle metsa maha võtta. kes seal ikka käib."
me hakkame nüüd sõitma. kõrvitsapurgid kõrvalistuja matile, sukkades jalgade juurde. mustad kontsaga kingad, klassikalised, lihtsad. järjekordne Tsoorust ära sõitmine. sünnipäev, jaanipäev, jõulud, lihavõtted, jumal teab, kellegi pulma-aastapäev.. tundub, et kõik mu parimad mälestused on seotud Tsooruga. ma olen väike, nii väike. süda krimpsutab oma tillukest nägu kokku. pigistab lihased kitsaks. mäletan nii hästi. lõhnad ja erinevad teed. kruusatee, suur tee. onu maja ümber on hekk, siis põllud, siis mets. kindel, tihe mets. vahet pole, mis aastaaeg, perekond on sama, see on turvavõrgustik. oma kindlate rollidega, oma keelepruugi, oma väärtustega. ah, täiesti mõttetu on seda sõnadesse panna. ärasõidud. loojuv päike. elektripostide, liinidel istuvate lindude vaatamine.
kuidagi nii möödaminnes saan teada, et Juhan Viiding lõpetas oma elu 21. veebruaril 1995 enesetapuga. mina samal ajal samas riigis, sadu kilomeetreid lõunas, samade inimeste keskel neelasin ahnelt ema rinda ja magasin, magasin, magasin... ei teadnud, et kord leian ja kaotan sõpru, olen kurvemast kurb ja kuivanud, olen rahu, olen ülevoolav rõõm, olen julge, olen Emajõe ketis, tunnen särinat, kui kõnnin tundmatuseni muutunud kallast mööda tagasi Kaarsilla poole, näen inimeste päid, rahvamassi. paate sädeleva vee peal. olen õrnemast õrnem. ei karda tantsida. ei taha siit ära. tahan veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar