peab olema ette määratud. Olin koduteel, mõtlesin marsruudi üle.. valisin just sellise raja, et Pargi tänaval näen mulle vastu triblavaid kübarates daame - kuskil keskealised - kahekesi, üsna hoogsal sammul. Seletavad kõva häälega. Mantlid, kingad, ühel on käes pitsakarp, millest sööb kringlit, teine laseb Fizzi siidrit. Käigu pealt, pimedal novembriõhtul.
Saadan Mariellile sõnumi: "nägin tulevikumeid just"
Proovisin esimest korda rakendada elus "to-do-listi". Ehk kirjutasin paberile ülesanded, mida ei tohiks unustada ja tuleks kiiremas korras täita. Kui on järjekordne päev õhtusse veerenud nii, et seesama asi, mis oli eile tegemata, on ka täna tegemata, tekitab ikka "nokurrrat"-hetke küll. Hommikul on see paber ikka laua peal ja tuletab teravalt meelde - tee ära. Geniaalne. Lihtne asi, aga mina pole näiteks kunagi varem kasutanud. Arvan siin, et kõik jääb pähe ja meelde, hmm...
17. novembri kontsert läks korda! Nii kummaline oli enda loomingut üle pika aja jagada, kuid ka vabastav. Et näe, minuga ei juhtunudki nüüd midagi. Jäin alles. Tahaks väga seda lugu veel laulda.
Mari Kalkuni uus album on lihtsalt ripiidi peal. Eriti see laul.
Nõnda armas oma tasakaalustatuses. Refrään on hitt. Salmid kulgemine. Tead oodata seda akordionimantrat. Tuleb ja laheneb. Loomulik pimedal ajal unistamise laul. Juba kujutan ette, et suveõhtul saaks ka selle järgi toas ringi lehvida. Sama plaadi "Ööliblika" algus meenutab natuke Bon Iveri kaverit "I can't make you love me-st". Kandlemeloodia nagu klaverimeloodia. Paar sama käiku. Mmmm.
Loomingust ja enda loomingu/loomingulisusega suhestumisest tahaks ehk veel rääkida. Järgmine kord näiteks. Kui mul silmad niimoodi ei valuta. Sestonvajapooleööniskaipida..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar