| Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi? Mu arm, kas meeles veel on sul see selge, särav päev, kui paelus meie huvi üks raibe maantee käänakul? Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel, kõht ilgelt paljas, lamas laip, ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel, märg mädast oli rohuvaip. Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu ja hõõgus maa kui lõõmav lee, et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu, kui taas algaineiks muutund see. Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas- see avanes kui uhke õis. Sa tundsid iiveldust - nii väga lehk meid vaevas, et vaevalt hingata veel võis. Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas, kes prisket einet hoomasid, ja vaglad agaralt poollagunenud lihas kui elav ahel roomasid. Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine, nii uhkelt sillerdas, et näis, kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine uut, tuhatkordset elu täis. Ja vaikset muusikat võis kuulda, nagu ojal või keset hiit või rehe all, kui tuulamine käib ja vili talupojal vaob sarjast vaiksel sahinal. Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu, kus ainult aimatav on seos, või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu, eskiisiks jäänud kunstiteos. Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga. Seal kärsitult ta ootas vist, et saagi kallale taas söösta õhinaga saaks pärast meie lahkumist. Ah, sinagi, mu arm, kord oled hauas all, kus sind ootab see, mis raibet siin, mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus, mu ingel ja mu hingepiin. Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna! Kui kinni vaotatud on laud, ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna, vaid keset haudu on su haud. Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele seal all, kus hõiskab hukk ja hääb, et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele mu armastuses kestma jääb. |
Ma ei saanud parata. Meenutas lapsepõlve.
Nimelt seda lugu, mida ma 24/7 Winampist mängitasin.
Sest siit kuulsin ma esimest korda sõna "raibe". Või noh, varem teadsin sellist taime nagu rakvere raibe, või kui miski oli jube tüütu, siis öeldi selle kohta kuradi raibe. Aga sellist bioloogilist tähendust ma varem ei teadnudki! #turningpoints #soblessed, parim lapsepõlv!
Jaah, Baudelaire, oma ajast ees mees. Kuidas olekski ta võinud ise teada, et kunagi, ühes väikeses riigis - mis ilmutab tema "Kurja lilled" "Loomingu Raamatukogu" sarjas aastal 1967 - luuakse Kreisiraadio, kreatiivrühmitus, mis pakub tuge ja hingehoidu nii paljudele inimestele. Ka seal räägitakse raipest hüäänipoiss Mati kaudu. Milline oskuslik narratiiviloome Peeter Oja poolt.
"Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga." Pole kahtlustki, et siin viitab C. Baudelaire kaudselt Mati isale, olgugi, et pisut üldistatuma sõnaga "peni". Kuigi hüäänid ei kuulu kasside ega koerte hulka, on sarnasus koertele märkimisväärne.
Oja sõnutsi tõi isa koju antiloobiraipe. Baudelaire oma poeemis ei täpsustata kindlalt, mis liigi esindaja surnukehaga on tegemist (kuigi tuuakse välja kujundlik sarnasus kiimalise naisega). Palja kõhuga laip. Paljas kõht kui sümbol. Paljas kõht kui kaetud kõhu vastand. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid, kuid kõht oli usside poolt ilmselt paljaks roogitud ja kaotanud oma tavalise "vormi" (#summerbody1857).
Inimene ja antiloop pole kuigi erinevad. Mida ütleb antiloobi kohta Vikipeedia?
"Nad elavad suurte karjadena ja liiguvad pidevalt, otsides söögiks mahlakat rohtu." (#vegan).
See analoogia pole juhuslik. Antiloop vs hüään, hea vs kuri, lootus vs piinlemine. Nii mõnedki inimesed satuvad halvale teele ja jäävad siis maanteenurgale vakladest ussitama, olles kõigile näha (ja inspireeruda, romantiseerida surma nagu autor teeb luuletuse lõpus). Ent ka need, otsekui allaandnud hinged ei ole veel pääsenud vastutamise koormast! Kivi taga võib olla keegi või miski, mis nende edaspidist käekäiku mõjutab - olgu see siis mõni hing, kelle ülesandeks on neid kiiremini allakäigutrepist alla lükata, kahmates ahnelt ise kõik vajaliku (#peni). Siin avaneb aga paradoks, kuna mingis mõttes peni tegevus juba surnud laiba juures ei muuda suurt midagi, ehk vaid aitab kiiremini asja ära koristada. Milline tõlgenduste ambivalentsus!
Luuletuse minategelane kirjeldab säravail silmil vaklade mängu öises täiskuukumas päikese käes särisevat laipa. Ka Mati on nekrofiil - saades oma esimese laibakogemuse antiloobiraipega, kasvab mädaga möllates isu. Mängu tuleb kolmas tegelane - krokodilliplika Vilja. Uus liik (Crocodylus) lükkab hüäänide ja antiloobi jutustuse tasakaalust välja. Need kaks jõudu üksi jätaksid loo liigagi mustvalgeks.
Hüäänid ja krokodillid on mõlemad looduslikud antiloopide jahtijad. Miks Vilja üldse Matile külla tuli? Kas ta oli kuulnud sõbrale toodud põnevast raipest ja tuli kiskjale iseloomulikult jooksujalu uudistama? Oli ta näljane? Võib-olla ei teadnud ta asjast üldse midagi? Kuid naisroomajale ei anta poolt minutitki aega olukorraga tutvuda. Mati lendab talle kohe peale. Ta vaotab krokodilliplika Vilja laud kinni, naudib hävingut, kuid ei anna endale aru, et Vilja wasn't asking for it. Järjekordne naine, kes on "valel ajal vales kohas." Miks me ikka veel sellest ei õpi? Miks aastal 2017 (esmapilgul toredadki) mehed lendavad sulle faking Barlovas külge ja topivad kätt reiele ja arvavad, et if I like something I will own it?? Tra disgusting I am so done with this plänet
 |
| too lait for le corps babe. rip vilja xoxo 4ever in our heartz |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar