Raske nime anda kõikidele nendele asjadele, mis Kaisa-nimelist organismi praegu üle võtavad.
Tove Janssoni elulooraamat "Tee tööd ja armasta", mille on kirjutanud Tuula Karjalainen, annab mõtteainet ja ohtralt tuge.
Täna tegid mu päeva kaks inimest. Üks neist oli Lota, kes oli olemas, ja Katarina, sest ta saatis mulle messengeris Richard Claydermani foto.
Loomulikult tuli mulle meelde meie lõputu lõõpimine põhikooli ajal. Eriti eredalt see, kuidas IGAL klaveriosakonna kontserdil 1-2 inimest "Ballade pour Adeline"-nimelist lugu mängisid.
Õpetajad ahhetasid ja ohkasid, kiibitsesid nooti omava õpetaja ukse taga, et saaks ka endale paljundada. See lugu meeldis ka õpilastele väga ja sageli esitati seda lõpukavades. Just pärast selle loo esitamist kuskil kontserdil tundus kõigile, et õpilane on ei tea millega hakkama saanud. Või vähemalt tundus see nii läbi minu silmade. Ma ei mänginud seda lugu kunagi, ei tahtnud ka. Kuidagi ebamugav oli seda kuulata, sest miks peab nii palju seda seksti kordama, enne kui järgmisele üle minna? Lihtsalt mine.
Ja keskmises, vähe dramaatilisemas osas läks kõigil alati sassi, sest algus oli lihtsam ja närvi ei jõudnud veel tulla.
Heh.
Ma olen tagasi oma mugavustsoonis.
Kuulan ja melanhoolitsen selle eest, et David Bowie minu eest hoolitseks.
Kõndisin koduteed teaduspargi bussipeatuse tagant. Ritsikad ja rinnuni rohi. Muda ja füüsikainstituudi lammutamine, või mis iganes seal ka ei olnud, suur maja, mille veel üsna püstistest raamidest üks eriti pealetükkiv halogeenlamp valgust sülgas. Mingid tüübid kusjuures jumala usinalt askeldasid veel poolpimedal ajal. Haarasin Lõunakeskuse tasuta raamatute kastist Debora Vaarandi reisimärkmed. Ajasin ta peas Helgi Mulleriga sassi. Et see oli ju põnev, kuidas ma tema isiku ja enesetapu kohta Heljo Männi memuaaridest lugesin, tahaks nüüd ta loominguga tutvuda, näha, kuidas ta oma argipasaga toime tuli. Sest mulle ju meeldib süveneda teiste inimeste eludesse. Ei ju. Vaarandi kirjutab Milano toomi tardunud kuukiirte muusikast. Algus on juba liiga ülevoolavalt sõnaderohke ja barokkipritsiv. Aga eks seda tema reis ka oli.
Tulles tagasi Janssoni biograafia juurde - tekib ränk tahtmine absoluutselt kõiki tema kirjutatud raamatuid lugeda. Milline naine. Depressiooni kirjeldamine novellis "Filifjonka, kes uskus katastroofe":
"See, millelt ei saa midagi paluda, millega on võimatu vaielda, mida ei saa mõista ega usutleda. See tuleb musta aknaruudu taga, kaugel, kaugel mööda teed, seal eemal mere peal, see muudkui kasvab ja kasvab ning teda ei näe kunagi enne, kui on juba hilja."
(also mida helli analüüsi)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar