suht väsind

sellest, et inimesed lähedased tundmatud teevad teisi inimesi lähedaseid tundmatuid maha;

panevad neile oma mõtteid pähe ja oma tundeid külge;
ja mina pean seda lihtsalt pealt vaatama ja midagi ühmama;
tahaks noomida, et kontrollida;
samas tahaks kuradile saata;
tahaks vabaks viilida ja lahti tõmmata end sellest "ütlenüüdmidagi" ootusest;
et minu reaktsioon otsekui nüüd tähendaks midagi;
et ma pean oma mõtetest nüüd ja kohe aru andma;

et kõigel on üldse nii suur tähendus;
kui me ei näe enda väikesest elust kaugemale,
siis on  k õ i k massiivse kella küljes.

lõputu, kuid turvaline autosõit Ridasist Tartusse, praam, vihmasadu, Olerex Pärnu ääres. ma naudin sinuga sõitmist, sinu vaikimist ja rääkimist, kõik on mugav ja ma saan järjest enam aru, kuidas ma igatsen isa. mitte kui konkreetset isikut, vaid kui kontseptsiooni isast, kes ongi olemas, kogu aeg, kui temaga füüsiliselt samas ruumis olla.

ma tunnen, nagu ma sõidaksin isaga,
kui me võtame ja peatume suure tee ääres, kust peaks minema väike käik halliste jõe äärde, sa tead, et selline paik seal peaks olema,
kui sa räägid mingitest tuttavatest inimestest;
kuidas sa üldse kirjeldad inimesi või paiku
ja mida sa nende juures hindad.
kuidas sa hindad häid laulutekste.

kus suveööd kaunistas kiikede kägin
kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin

lubad endal isegi nende sõnade üle imestada:
"appi, kui ilus!"

ja see ongi imetlusväärne, sest ma ei ole kohanud palju mehi oma elus,
kes ütleksid millegi kohta "appi, kui ilus!".
ma ei ole seda oma isa pealt näinud.

teatud mugavust ja hoolt napib.
ja see on okei.

selle nappus võib mulle aeg-ajalt haiget teha,
kui ma just ei kaevu jälle raamatuisse ja laulutekstidesse ja joonistamisse,
mis oli ka väga hea ellujäämismehhanism.

xox see on minu võitlus