August on hämaram kui kumbki meist mäletas, või õigemini suvatses mäletada. Tean, et igal aastal on rahvapillilaagri ajal (mis juba nädala pärast algab) tähed taevas ja neid saab, selg vastu kile, magamiskott vastu kruusa, vaadata. Ükskord olin seal ka mina seltskonnaga perseiidide sajule tunnistajaks vedelemas. Täna töötab tuul linna ääres, aken on kindlalt õhutusrežiimil, pühapäevaõhtu rütmis õõtsuv toataim tuletab meelde, et lubasin korterikaaslase hoolealuseid kasta.
"Sul om kergemb jalg," saatis vanaema mind alati üles korrusele, aiast tuppa või toast aeda midagi tooma. Kapi otsas langevad sõnajala kerged jalad mitmesse suunda korraga. Loomuomaselt. Pojenge peab köitma, kui nad laiali tahavad minna. Iga jumala pojengipuhmaga juhtub nii, aga meie tahame ilu. Vanaema patseeris kindlal sammul aia kõige kaugemasse nurka (mis oli küll tänavale kõige lähemal), toetas kepi vastu kollast majaseina ja hakkas mind juhendama, ise taimi kokku lükates ja nööriotsa juhtides. Nöör oli kergelt kilene, see tordikarpide nöör. Kartsin varte haprust, teadsin, et neist tuleb mingit mahla välja, ei julgenud väga kõvasti kokku tõmmata, kuid liiga nõrgalt ka ei saanud - muidu pole mingit tolku.
(Nägin sõbranna hoovis maast väljaulatuva oksa küljes üht tolmunud nöörijuppi, puuvillast. Ka meie aias vedeles sügiseti veel neid nabanööre, asitõendeid äraõitsenud ilust. Õuntega segamini.)
Sõnajalalehed on kerged, pikad pojengivarred õitepommidega on rasked. Peabki kokku siduma. Tahaksin nii väga kuskil pojenge näha praegu.
Taaskohtumise järel on iga asi vähe kergem, olgugi, et kaootiline söömine tõrjub igasugust lootust kunagi lähiajal jälle suhkrusõltuvusest vabaneda.
------------------------------
08.08
Kuradi hea on pilli mängida. Sõitsin Karliga Matsurisse, õigemini kõigepealt Nedsajasse Sillele ja Martinile külla. Nad on hämmastavalt virgad. Päike oli juba poole taeva peale kukkunud, kui me kohale jõudsime, sest auto oli oodatust kauem remondis. Perenaise ja -mehe äraolekul kõrgeks kasvanud hein, kortslehed igal pool, kuhu silm ulatub.. vaikus! Puud sahisevad. Meile tehakse väike ringkäik talukompleksi majades, näidatakse, kust kamin ära varastati, kuhu tuleb uus aken, trepp. Tunnen rahutust ja rahu korraga. Kui õige on olla looduses. Imestan, kuidas inimesed üldse linnades elavad.
Võtta ette üks vana talu, lõhkuda ahjusid, põrandaid, uuesti üles ehitada, parandada, oma kätega võõbata, õlitada, immutada, turnida, sortida.. uskumatu, kui palju aega ja energiat nad pühendavad.
Sõidame teise koju (Leamonite elupaigaks seni, kuni talutare valmib), sööme juustu, vaatame setlisti üle. Mõne nädala pärast tuleb ühes pulmas tantsuks mängida, sellepärast tulimegi prooviks kokku. Kuna ma ärkasin kell 13.23 (??), siis hakkab alles energia tulema. Õhtul kell 19.45 tõmban isuga karmoškat, üritan laulusõnu meelde jätta ja meenutada, kogu aeg on mingid lollid naljad, mis tahavad suust välja tulla ja tulevadki. Röögin kurgu pealt maikuu päevi ja olen selle pilli üle nii õnnelik. Parim investeering, mille 10 aastat tagasi võis teha. Ah jaa, mitu aastat tagasi sain talle uue rihma ja taipasime nüüd Matsuris seda natuke reguleerida, keerutasime kruvid ŠUJA-nimeliselt plaadilt välja, nihutasime nahalatakat ja lõime uued augud sisse. Nüüd ei lõhu nii palju vasakut kätt. Oleks seda võinud varem teha.
Praegu juhtuvad olulised asjad, kogu aeg juhtuvad olulised asjad. Kes see muu seda ikka välja oskab arvutada, mida ma vajan, kui mitte mina ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar