aju mis teed

tartusse, minu kodu lähedale on kerkinud uus Selver. käin seal poes ja siis lähen avalikku orelipunkti (AOP), kus üks tumedapäine tütarlaps juba harjutab. mind nähes vabastab pilli ja ütleb, et mingi värk on nende ülemiste klahvidega, et midagi jääb alla. hakkan siis mängima ja tõepoolest, mingid II oktaavi trioolid käivad väga vankumatult kaasa, ükskõik mida mängin. vaatan registreid, võtan kõik maha. ikka huilgab. mõtlen, et see peab midagi üleloomulikku või seestpoolt katki olema, sest ühtki registrit ju ei ole sees. minu meeleheide tol hetkel oli äärmiselt suur ja ma lihtsalt ei tahtnud seda kõrget triblamist enam kuulata, olin asjaga päris kaua juba tegelenud, aga tulemust ei midagi. heli oli niiii läbitungiv ja häiriv. mingi hetk ma siis ärkasin ja sain aru, et neid trioole karjub mu äratuskell ja on seda teinud juba umbes 11 minutit, mis unenäos mõjusid kui maksimaalselt 4 minutit.