lagritsasonaat

selja taha jäänud nädal oli üks suur emotsioonide virvarr. sõitsin täna hommikul 7.50 bussiga Võrust Tartusse, et kella kümnest üheteistkümneni kooli saalis orelit harjutada. ronisin kolmandale korrusele, tegin saaliukse lahti, panin mootori tööle, istusin pilli taha ja..

hakkasin noote otsima.

otsisin veel noote.

läksin alla kapiruumi noote otsima.

tulin üles tagasi ja otsisin mapi uuesti läbi.

muidugi. ükskord pidi see juhtuma.

aga suht hea väljakutse ju. püüdsin siis peast buxtehudet kütta, nii palju kui sai. ennem muidugi korraldasin oma repertuaaritranspordi võrust tartusse ära. jõudis kell 14.15. 

mis puutub käte seisukorda, siis 10 elektriravikorda said reedega läbi ja üks füsioterapeudivisiit on veel jäänud. õnneks mul on ihuarst Anni, kes täna mu käsivarred jälle ette võttis. täiesti hull, vasaku käe painutajate kinnituskohad on nagu miiniväli. aga pärast eksameid saab puhkust ja siis peaks pisut süsteemsemalt endaga tegelema.. noh, et siis järgmised 7 nädalat/4 kuud/80 aastat saaks ikka klaverit kütta. 

reede õhtul oli üks koorihittide saatmise keika. õhkkond oli suht närviline (enne kontserti tegime ühe korra kõik asjad kokku, rääkimata mingitest teostamist vajavatest surprise-modukatest ja minu järjekordsest proovi hilinemist). hoiti ja kätel kanti nagu alati teatud kooridega, aga nii.. sotsiaalne ebard olen. no üldse ei. tahaks alati pärast kontserti kohe ära minna, aga noh igast asjade eest ju tänatakse ja ülimeganunnu neist.. aga kaisa ei oska ju suhelda ega istuda ega astuda. ei puudu muidugi situatsioonikoomika. tühja kõhu peale ikka seda backstage'i kiluvõileiba tahad.. aga teised meeskoori mehed ja naiskoori naised chillivad seal ka oma nosimise ja gruppidega ning kerge põhikooli tunne on kärme tekkima. sisedialoog plahvatab. sain sealt tulema ja siis viidi mind imekäänulist rada pidi Joosepi koju. armsad inimesed, lauamängud ja kassid ja maailma kõige zenim koer. laupäeva hommikuks ma vist lausa magasin välja (ja samas sisse). 8 tundi oli tõeline õnnistus selle viieunetunnise koolinädala krooniks.

mis siis toimus? siis toimus setomaa roadtrip. algul olid veel jalad põhjas, vaatasime vastseliina linnuse üle. sealne hoov on päris libe ikka talvel. ja niiviisi küngas künka järel tippides näed kogu aeg silmanurgast seda järsku langust vasemal.. huvitav, kuidas sealt oleks soome kelguga alla parki old sõita?

väike šokiteraapia kohati mõne kummitusküla koha pealt. et ongi kõik läinud. saatse muuseumis käis väike värahtus läbi. muuseumihoidja rääkis täpselt sellist seto keelt, nagu mu kadunud vanaemagi. ja ülejäänud muuseumi ajast ma olingi muudkui hämmingus. taoline seto keele järelraputus käis veel siis, kui me ükskord mirjamiga geni alumisel korrusel toimunud katrin pärna ja merca luuleõhtule sisse kiikasime. ja merca hakkas laulma ka ja ma olin nii segaduses, et mis ja kuidas, et kõik need hääldused on nii minu viitka vanaema.. igatahes - muuseumis vaadatud petseri pühakäikude videote järel oli seletamatult tühi tunne. ajalugu teeb muga alati nii. tohutult kurb, mis on setomaaga toimunud - et nii suur osa on piiri taga ja nendele inimestele on lihtsalt tõmmatud kriips vahele ja nüüd nii ongi. ema rääkis veel kodus, kuidas paar aastat tagasi lell käis Petseri kandis ringi sõitmas ning teel oli mingi asula, kust kõik olid ära läinud peale ühe inimese, kes oli oma koju muuseumitoa teinud. ja kui õnnelik ta oli olnud külastaja üle ja kuidas nad olid rääkinud ja hiljem lelle naine oli oma seto riided talle muuseumisse viinud (ja siis sündis ühest kurvast asjast nii ilus asi ja kui ma oleks umbes palli võrra emotsionaalsem, oleks ma selle loo peale hirmsasti löristanud)..

ning kõigele lisaks miljon fakti ja lugu autoroolis istunud peremehelt, piiripunktide ärevus ning isegi lumesadu. ja killuke värskat köömnetee ja kamaga. 

õhtuks kogunesime kõik korra veel supi äärde kokku ja lõpetuseks tuli mõned pillilood teha. poole pealt tabas mind mingi rõve tunne jälle. mingi hirm või.. mis sarnanes selle ülalkirjeldatu sisedialoogilise jutuga. sajale võõrale inimesele on palju lihtsam lugusid mängida, kui oma sõpradele. aga ma tean, et see läheb mööda. kasvan veel. onju.

üldkokkuvõttes - ma tõesti vajasin seda nädalalõppu. korraks oli jälle inimese tunne.

ja inimene peabki olema nende inimestega, kes on talle kingituseks.

enne teisipäevast äralendu tuleb veel üht-teist teha. kahe nädala pärast kõik kõik kõik läbii..