astusin laupäeval Tartu bussijaamas parvlaeva SEBE pardalt maha ja asusin oma moonaga linnaliini püüdma. seljakottil on ikka massi, kui sisaldab endas mett, tikrimoosi ja murakamoosi - igalühel oma klaaspurk. kohvrit täitis lisaks seljakottipanekuks liigkergesti lömastuvale lektüürile ka vahvliraud ja kaasamahtuv rõivakraam.
nende tulemistega mõtlen alati selle peale, kui õnnelik ma tegelikult olen, et saan niimoodi kahe linna vahelt sõita. kui nüüd natuke analüütilise pilguga vaadata, siis on tekkinud sellised.. kaks elu või kaks hoiakut, mis selle suure bussitamisega kaasnevad.
keegi ütles hästi, et perekond on meile nii oluline sellepärast, et pere mäletab sind algusest peale. igas sinu punktis on nad sul siiski kuidagi küljes. noh, sõnastus oli tegelt parem. võimalik, et kuskilt podcastist kuulasin. aga just seetõttu on sinna kuidagi nii naljakas tagasi ka tulla.
noh, ma ei ole ju kes teab kui kaua perest eraldi elanud - kõigest neljas aasta läheb - aga midagi on ikka mind teiseks kujundanud. ja siis tuled koju ja jälle kehtivad kõik need mallid, mis enne 2011. aastatki kehtisid ja teatud inimesed on sama närvilised ja paigad on samad ning ema-venna-vanaema naljad ka, aga ise oled kuidagi teine. nagu ei sobitu konteksti. hea ja mõnus ja nostalgilinegi on isegi,.
tahestahtmata tuleb praegu sõnaga "nostalgia" kohe mälupilti mingi suveõhtune pilvise taeva ja hämara kodutänavaga seik, kus 3-4 naabrimeest/sugulast nokitsevad mingi auto kallal. teisest autost tuleb vastavat tümakat - ring fm-i soovisaade või elmari tantsuõhtu, vahet pole - ja mina täidan samal ajal kruusahunnikus fantapudelit vee ja kruusa seguga ja topin plastkaussi heinasid ja naabritüdruk on ka, aga seekord ta ei mängigi palja barbiga mingit twisted mängu, vaid sõidab oma väikse jalgrattaga ja vahest täidab oma fantapudelit ka. ja just see kruuuus, kruus on mingi lapsepõlve võtmesõna vist. sest hoov oli nii kruusane ja kividega ja üksikud murututid kasvasid peal.
ning pärast vihma oli see kruusal kõndimise hääl ikka šjup ja šjup ja rennidest voolas kuskile lõputult ära. vastu õhtut astusid kruusalt niitmata murule ja niitmata murult üle betoonploki improviseeritud (aga väga hästi toimivasse) kasvuhoonde, valasid tomateid ja kuulsid, kuidas ema tuleb võuh ja võuh üle muru aeda. ta nopib pesu nööri pealt ära ja paneb suurde kaussi, et tuppa viia.
"homme läheme siis Tsooru."
"mhm."
ja ema jääb minust veel õue ning ma lähen tuppa. võtan need kalossid jalast, pesen käed ära ja üldse ei mõtle, et ma oleks kõige õnnelikum tütarlaps maailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar