lahe

nüüd tuleb taas "saaks see nädalavahetus ära, oleks hea"-periood. üks kontsert teise otsa.
ei viitsi seadet teha ei viitsi ei viitsi
viitsin viitsin viitsin viitsin juba teen jep

edit: ükski inimene ei suuda kodus tööd teha ju (..võib-olla on asi selles, et kell on üks öösel?)
ehk siis.. toikad lendavad täie jõuga näkku ja mina püüan neist mitte välja teha. tahtsin täna klaverit harjutada, sest homme teen ma selle arvestuse lõpuks järgi ja hakkan jälle stippi saama (siis vist ainult kaks korda sel aastal veel? haaa..). kell kolm olid ainsad vabad ruumid A-korpuses 305 ja 307, mis oleks tähendanud, et mu õpetaja oleks kuulnud mu koperdamist ja harjutamist klassist 306. isegi, kui oleks mingi megameganaiss õpetaja, tunneks ma end ebamugavalt.

siis läksin ja broneerisin endale klassi 219 kella viieks, kui seal parasjagu tunnid lõppesid. sain seal natuke olla JA SIIS TULI SEE KLAVERIANSAMBEL SINNA SISSE ja ma tundsin järsku nii palju viha ometigi nii väikesest asjast (siiamaani ei saa aru, kust see tuli?). ebaõiglane ju, plaanis ei olnud märgitud, et neil seal tund tuleb.. ma olin  arvestanud, et saan seal kütta. läksin siis klassi 201, aga see ei aidanud eriti mu käe olukorrale kaasa. megarasked klahvid veel..

ma soovin, et lääne kultuuriruumis oleks selline komme välja arenenud, et ühel päeval nädalas ei tule mitte keegi voodist välja

ja keegi käib mööda asulaid ringi ja viib kutsikaid inimestele külla. riigi rahastusega muidugi kõik. kutsikad on nii head ja soojad ja pehmed.



elu on kutsikas.