hallutsineeriv sulam.rar

i'd rather experience going through wholly of a roadkill leprechaun's digestive system 

than be one of the cool kids.

nägin maailma kõige veidramat unenägu täna jälle, mille jõudsin kahjuks päeva sündmustetulvas ära unustada.
igatahes, üle pika aja oli end äratasuv päev. Mitte, et koolipäevad seda poleks, aga.. ma ei olnud terve päev kodus arvuti taga vlogbrothersite videosid vaatamas või valestikuuldud laulusõnade ja nendega kaasnevate lugude üle hülge kombel naermas. Pisut enne kella ühte seadsin sammud linna poole, saime Triinuga kokku (ausalt, ma ei tundnud kaugelt ära teda. Inimene muutub Tartuga lihtsalt :D). Läksime pitsat sööma ja siis Kreutzwaldi parki. Külm hakkas, läksime randa.. mul pole kunagi vist oktoobris nii hea olnud välitingimustes. Päike lõõskas nagu augusti alguses Hyväriläs, mul olid silmad lahti ainult 20% ajast, mil me seal olime. Mängisin kitarri. Triinu kuulas. Vahepeal laulsime ka, seda põhikooli lõpetamise laulu (ja natuke 4. klassist meenunud mudilaskoori laulu). Kui päike ära läks, tegin silmad lahti ja vaatasin jälle üle Tamula värvilist metsa. Äärmine sulnidus. Nägime, kuidas kala ülepannkoogi kombel 3 meetri kaugusel teisele küljele viskus ja rääkisime pilvedest (mitte kalaga, vaid Triinuga.. kuigi see teine variant oleks ka päris põnev olnud).

Kõndisime veel ristpõiki läbi sügavsügisese linna, imetlesime seda suurt rohelist maja Vabaduse ja Kreutzwaldi tänava nurgal ja kujutlesime, kes seal võisid kord elada. Istusime pisut kivipargis ja vestlesime veel. Kuskil enne kella viit jõudsin Ingridi juurde, tegime kitarritundi Ingridi ja Kertuga. Ma ei usu oma silmi lihtsalt, nad on imeliselt kiired omandama ja meelde jätma, Kertu suudab juba rütmis, peaaegu puhtalt akorde vahetada ning ega Ingridki kehvem pole. Õnnestus täna laulda ja saata korraga, niiiii hea tunne oli pärast koju kõndides. Mööda Kreutzwaldi tänavat koju minnes läheb aeg ootamatult kiiresti. Läksin meelega sealt, et järve vaadata.

Michael Maieri "The last dance" ♥ 

Mulle pole kunagi varem nii palju meeldinud olla. Isegi, kui mul pole süsimusti juukseid, et ma näeks 10 aastat vanem välja; isegi kui ma ei oma midagi leopardimustrilist, et vastuvõetav olla, isegi, kui mulle EI meeldi rain'is walkida et keegi mu cry'imisest ei teaks, kuivõrd sügavalt see ka ei kõlaks; isegi, kui ma ei võõpa end hommikuti virsikuvärvidesse, sest ma ei vaja kaitsevärvust; isegi, kui ma reede õhtul külma Luhasse lantima ei lähe, sest pean otstarbekamaks kodus Andy McKee'd kuulata ja klaviatuuri dinosaurusekleepsudega ehtida. 

sõnagi lausumata
surub sügis pihku
tumepruunid kastanimunad

Homme tuleb palju õppida. Esmaspäeval seisab ees ajaloo arutlus ja füüsika järeltöö.

DFTBA
~k@isa