Pean nentima, et nädala teine pool kujunes ootamatult edukaks, jõukohaseks ning isegi meeldivaks.
Kolmapäeval leidis aset kauaoodatud pillikoori esimene kokkusaamine. Olime küll ainult kolmekesi - Kadri, mina ja Mariann - ent ruum sai helidega täidetud ning tundus, nagu neid immitseks läbi uute hiiiglaslike aknaklaaside, mis üleval muusikakooli saalis on. Algul mängisime klassis number kakssada kaheksa, aga seal peegeldus liiga palju helisid. Viiulit ei kuulnud üldse. Kadrile hakkas kõrvadele käima, aga ma olen vist nii kaua torupilli mänginud juba (ka äärmuslike akustikaoludega ruumides), et mul polnud millegi üle nuriseda. Saalis oli ka hea pillida.
Läksin jala koju. Vihma sadas, ilm oli hämar. Jõudsin piisavalt mõtteid koguda.
Järgmisel päeval avastasin, et päeva esimest koolikella on vahetatud. Mingi "teretereteretere hommikust"-laul kaheksa-aastaste esituses.
Saksa keele tunnis tabas mind hämmastus. Õpetaja andis meile töölehed, millelt pidime leidma fraasidele tõlked õpiku tekstist. Need ei olnud sõna-sõnalt samad, natuke oli ümber muudetud. Õpilased on nii ära harjutatud sellega, et kõik tuleb kirjutada nii, nagu õpikus on (ehk siis üleliigsed sõnad pannakse ka juurde). Kui hakkasime tõlkeid kontrollima, pakkusid kõik sõna-sõnalisi variante, millesse oli pikitud palju ebavajalikke sõnu ja muud säärast. Kui olime umbes neli või viis fraasi ette lugenud, ei saanud mõned ikkagi aru, et tuleb kirjutada ainult need sõnad, mida küsitakse. Kui nähti vajalikku sõna mingis väikeses tekstijupis, kirjutati kogu see kraam lihtsalt vihikusse ümber (tähelepanu pööramata, mida tegelikult tahetakse..)
Pärast kooli käisin tiiru postkontoris, panin Ruti kirja posti ning sel ajal, kui ma ümbrikut kinni kleepisin, tuli uksest sisse üks tööealine mees. Seletas telefonis midagi asfalti töötlemise kohta või midagi säärast. No see selleks, igatahes pöördus leti taga istuva teenindaja poole sellise lausega, et tema tahab kirja saata. Kuulasin natuke nende vestlust ja see mees küsis igasugu küsimusi.. nii naljakas on minu jaoks, et tänapäeva infoühiskonnas ei oska kõik inimesed kirja saata. Aga kunagi on ikka esimene kord.
Läksin Elsa bussile vastu. Õhtul oli SLAPi proov (algas kell pool üheksa :D). Bändivaim on jälle olemas. Nii lahe. Mängisime kõik lood läbi, muutsime üht-teist ja meil oli tõesti lõbus. Mariannil oli kogu aeg silmist vesi väljas suurest naermisest :D
Reedel läks esinemine hästi. (kuigi Joanna jättis flöödi koju ja siis jooksis sellele järgi, akadeemiline veerand hilinemist tuli ära:D)Teatrisaali laval oli tõesti mõnus. Ma pole kunagi varem ainult projektorivalgustusega saalis mänginud. Hubane oli, närvi üldse ei olnud. Mõnus :) Teistele meeldis ka. Läksime kulutasime oma mängu eest saadud kinkekaardid kohe ära, Elsa ostis õlivärvid endale ja ma sain endale häästi korralikud pliiatsid ja veel ultimaatumkunstitarbeid. Kui koju jõudsime, mängisime kahehäälselt viiuleid. Hullult lahe, mul tuleb juba välja !
Täna hommikul ärkasin kell kuus, mul oli nina kinni, kuum oli, silmad kipitas ja kurk põles. Pärast seda hakkas veel süda läikima. Õnneks aitas tassitäis kummeliteed ja kolm lonksu Enteroli. Keerasin uuesti magama ja siis oli juba parem.
Lähen panen ennast valmis. Otsustasin siiski Mari Kalkuni plaadiesika kasuks ning see algab vähem kui tunni aja pärast.
DFTBA
~k@isa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar