Käimas on jälle üks eriti ängistav ja segadusttekitav sesoon.
Mu peaaju filtreerib täna eriti antipaatseid mõtteid. See võiks järgi jääda, aga samas iga mõttega koguneb mu kõhunäärme kõrval asuvasse rahuloluämbrisse väikesi kivikesi.. läbipaistvaid ja värvilisi. Iga kivike leiab endale ühe sõbraliku bakteri ning bakter asub elama kivi pealmisele tahule, ent järgmine kivi, mis ämbrisse kukub, lömastab eelneva kivi bakterist sõbra. Alumine kivi ei saa midagi teha. See lihtsalt juhtub ning ta peab elama külg külje vastas kivikesega, kes tappis ta sõbra. Muidugi on see lömastajakivi tema jaoks ebameeldiv. Lömastajakivi leiab omakorda sõbraliku bakteri, ent temalegi kukub õige pea järgmine kivi peale. Seega hakkavad kivikesed üksteist mingi aja jooksul vihkama. Ent nad peavad siiski üksteise seltskonda taluma. Kivid ei kõnele, nii et nad veedavad aega vaikides vimma pidades. Niikaua kuni leidub antipaatseid mõtteid, läheb see protsess aina edasi ja edasi, ämber saab täis ängist pakatavaid kivisid.. ega selle ämbri nimi ilmaasjata pole rahuloluämber. Kui vihased kivid on kindlas kohas, ei saa nad millelegi ega kellelegi liiga teha ning tervikuna mõjuvad rahulolu tekitavalt.. ent kui ebameeldivaid mõtteid koguneb nii palju, et ämber hakkab üle ääre ajama, läheb kogu see kupatus ümber ning nad katapulteerivad endid linnulennult u 30 cm kõrgemal pesitseva südame vastu. Kollisiooni tulem pole sugugi sulnis, kuna:
1) rahuloluämber sai tühjaks, järelikult - rahulolek lakkab.
2) kivid ei ole enam külg külje vastas, nii et nad saavad tänu resultantjõule hingamise rütmis üksteisega kaklema hakata. Kaklus kulgeb mööda kogu organismi, muljudes kõiki siseelundeid ning närvijätkeid, mis muudab enesetunde veelgi kehvemaks ning liialt närviliseks.
3) süda sai kividega pihta. enesetunne muutub oluliselt viletsamaks.
4) mässumeelsed kivid lähevad antikehade kallale.. ega see nüüd hea ei ole, eriti siis, kui sa parajasti tõbine oled.
5) sellest pole mitte mingit kasu.
Sügis hakkab minu silmis kahepalgelist ilmet võtma. Samas pole ju ta milleski süüdi, aga ta lihtsalt jääb ette. Või noh.. ma ei oska kedagi muud süüdistada, kuna sügisega kaasneb lihtsalt kõik, mis vastukarva mõtteid tekitada võib. Mul on nüüd sügisest kahju, sest ta ei saa midagi teha, et temaga kõik see kaasneb (sest see on inimtekkeline!). Samuti ei tohiks mul tast kahju olla, kuna ka minule ei meeldiks, kui mind haletsetaks. Tuli isu sügist joonistada. Eks ma teengi seda millalgi.
MUIDUGI TULI NÜÜD SHUFFLE'I KÄE LÄBI CHRONO TRIGGERI MEDIEVAL THEME MU PLAYLISTIST, kas saaks veel masendavamaks minna? Aga samas see on nii ilus lugu. Olen veendunud, et absoluutselt kõigel on kaks poolt.. võib-olla isegi alapeatükid.
Bänditeadmatus. Bänditeadmatus. Bänditeadmatus. Bänditeadmatus. Bänditeadmatus.
Kui juba segaseks tekstiks läks, avaldan ma soovi olla võti. Hõivatud inimeste võti, pealinlaste võti.Veedan oma üksluiseid elupäevi kivitrepil, katteks kunstmaterjalist matt. Vahepeal saan välja ka, korraks ainult, aga ega mul rohkem vaja polegi. Ma olen iseenesestmõistetav. Lihtne võti. Kuulan öösel ulguvate koerte ja vandaalidest nolkide hääli. Mõnikord kadestan võtmeid, kes saavad algkoolilaste kaelas rippuda. Ent mõtlen hiljem, et mulle meeldibki niimoodi olla, nagu ma olen. Peidus.
Minu alter ego seisneb võtmes. Kui kõigi introvertsete inimeste asemel oleksid võtmed, oleksid nad kõik teenindavas harus tööl. Maailmas valitseks kultuuritus, ent introvertsete sugemetega võtmed looksid oma ühiskonna. Toimuks revolutsioon ning võtmed oleksid kõik teineteise gurud.
Nüüd küsimus: millal ma tahan olla võti ja millal mitte? Sügisel kindlasti. Sügisel tahan olla võti.
inimesed on petlikud. teades ja teadmata. thank you and good night.
~k@isa
(Arvo Pärt sai täna 75-aastaseks. Palju õnne.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar