peegeldus

Nonii. Alates kuuendast juulist olen olnud busybusy, räägin siis kõigest kohe lähemalt. 

Kuuenda juuli keskpäeva paiku saabusid minu poole Elsa ja Liisi, nendega kaasnesid palju pille+palju riideid+madratsite sissevedamine akna kaudu. Kell kaks algas mittetäieliku koosseisuga Slapi proov.

Dagens käib täies hoos. Muidugi oli Joanna oma noodid kõik ära kaotanud kuskile (või nagu ta väitis, minu kätte andnud.. vist olin mina need ära kaotanud siis) ja algas meeletu meeldetuletamine. Teise osa pidin talle ikkagi lindi kuulamise järgi nooti kirjutama.. aga ilusti kõlas kokku ja vist midagi väga mööda ei pannud. Leppisime kuidagi kokku prooviaja järgmiseks hommikuks kella üheksaks. Maimule ja Airale sobis ka õnneks. Siis oli mul veel igasugu tegemisi kirikukontserdi proovide näol.. need kestsid päris kaua ikka. "Agnus Dei" noodid ei mahtunud sünteka puldile ära, lisasin selle kõrvale kuidagi teise puldi veel, aga see oli veits kaugemal ja ma kaotasin kogu aeg järje ära.. punane värvipliiats läks käiku. Märkisin oma read ja asjad ära.. ent mu geniaalne ema kleepis kõik neli noodilehte ühe suure papitüki peale, niiet siis püsis ta ühe puldi peal ka. Imeline.

Järgmisel hommikul siis üheksast proov, Joanna väikese hilinemisega muidugi (vaene laps. raske raske on üles saada nii vara, kui oled harjunud magama 13 tundi ööpäevas) Jõudsime vanad lood üle korrata ja hakkasime vaikselt uut vaatama. Marianni sõrmed ei pidanud aga vastu ning lõpetasime proovi pisut varem. Minu meelest oli väga nõme, et Mariann oli selle korralduse ja asjaga nii palju seotud, et saime nii vähe proovi teha (muidugi piisas, aga mis hinnaga? pinged pinged pinged.) Kella kaheteistkümneks siis kiirelt kirikusse kontserdi proovi, oeee väljas täielik leitsak. Pärast seda läksime kultuurimajja kaelakaardi jaoks pilti tegema.. täiesti nõme, ma läksin nii vihaseks selle korralduse peale (see oli esimene kord. aga neid tuli veel ja veel ja veel). mingid suvakad noored/vabatahtlikud/praktikandid vms sinna pandud, nood seal istusid ja ajasid juttu ja tegid kaameraga midagi, ma mõtlesin et nad parandavad midagi või sätivad ja siis kutsuvad sisse kui tohib tulla, hulga rahvast juba ootab.. siis tulevad mingid vanainimesed, kes lihtsalt marsivad sisse ja neist tehakse kohe pilt ja küsitakse kollektiivi jne.. kas ei aja närvi selline asi? No siis me trügime ka sisse ja saame oma pildid tehtud. (Nad avastasid välgu ka vahepeal. Kahjuks alles minu ajal, Elsa pilt oli nii tume, et sealt ei olnud midagi aru saada. feil feil feil feil praktikandid, feil.)

Läksime koju, minul närv juba täiesti must, sõime lõunat ja ma lihtsalt viskasin magama ennast. Ei tahtnud kirikukontserdile mõeldagi. Ei mõelnudki. Olin madratsi embuses sügavas-sügavas unes. Hea oli. 

Õhtu hakkas kätte jõudma, linane ürp selga, kiriku juurde.. vaatasin-kuulasin naiskoori proovi ja olin lummatud. Ma ei uskunud päriselt ka, et nad nii hästi laulavad. Ilus. Siis tuli lastekoor peale, saatsin nende kaks lugu ära.. siis segakoori proov (vahel käisime veel Helenaga torupille häälestamas) saatsin jälle kitarri ja selle imelise süntekaga (see oli tõesti hea). Üllatavalt palju rahvast kogunes enne seitset sinna ikka.. alustasime kontserdiga, kulges kenasti, lõpetasime ära kah. Noh üks tehniline viga oli küll, viimase kahe laulu fonoplaat ei mänginud aga Siks tõi tagaruumist teise ja siis töötas. See, kuidas "Palve" kõige võimsama koha ajal hakkas väljas kõu kõmama, oli eriti efektne. Lõpus, kui solistidele ja koorijuhile toodi kimbuke, tõi väike Merli mulle ka lilli AWW see oli mu elu siiani kõige nunnum hetk :D oli jah kontsertmeistri tunne, kui 10 saadetud lugu juba selja taga oli.

Vihma kallas, läksime Elsa ja Liisiga tagasi minu poole, nad hakkasid jalkat vaatama ja mina süvenesin arvutisse.. aga põnev hakkas. Pärast viieteistkümnendat minutit leidsin end nende juurest teleka eest Uruguayle kaasa karjumas. Samal ajal tegime rongkäiguks loosungit ka. Selline sai.

Järgmisel hommikul jälle kell 9 proovi.. uni oli, eriti normaalne oli nii unisena "Haanja miist" laulda (alguses on a capella), iga kord kui kitarr juurde tuli, avastasime, et olime mingi pool tooni vajunud (kuigi laulsime ainult 8 takti xD ). Pinged aina tõusid, mõnel oli taktika "teeme-lood-läbi-ära-mul-on-kiire-ja-pean-sinna-ja-sinna-jõudma". Nõme nõme, läksime käisime siis otsisime oma kaelakaardid ja toidutalongid ära pärast proovi, siis läksime minu poole ja jälle emosime ja magasime vaheldumisi. Andsime loosungile veel viimaseid lihve.
Rongkäigu ajal sadas vihma. Esimest korda 16 aasta festivali jooksul. Muidugi. Tore.

Järgmisel päeval siis sai jälle elu vähe proovi teha. Sellest ma ei viitsi üldse enam rääkida..
Igatahes kuulasime päeval teisi noortebände erakordselt sita heliga sest pommionu kurat ei viitsi kohalegi tulla, appiiii ma ei saa

Kümnendal oligi esinemine. Kell 10.15 pidi meil soundcheck olema, läksime 10 kohale juba - ei toole, ei mikrofone laval, helimehest (tema wannabest) ei kippu ega kõppu. Laurson sai läbi sõimatud minu ema poolt läbi telefoni ning siis toodi meile mõne aja pärast päris helimees ka. Kes on muidugi ka suht imelik (pommionu..). Aga saime oma soundchecki tehtud, saime pärast veel teha. Pool viis oli meie esinemine, enne meid olid Tox ja sõbrad... või siis Tox ja endised sõbrad. Asjaolusid arvestades :D kildu sai.

Laval oli suht okei korraldus jällegi, ma seal röögin "KAS VIIULI MIKROFONI SAAKS SISSE?" noh, see pandi.. edasi "ÄKKI FLÖÖDI OMA KA? JA AKORDIONI? " hahah.. normaalne. Esinemine läks väga hästi, viimase looga läks natuke mööda ühes kohas aga üldiselt ma ei usu et keegi midagi väga aru sai. Pärast seda läksin käisin Laima Jansone ja mehhiklaste kontserdil, oee see kanneldaja on taevalik.

Igatahes eile oli esimene folgipäev minu jaoks, kus ma ei pidanud rabama ega jooksma kuskile. Lihtsalt kuulasime keskpäeval mandoliinide orkestrit, käisime laadal (sain endale üliülihea pisikese hohneri suupilli!) Kell neli algas ungari kitarri- ja kobozimängija õpituba, kus ta rääkis algul hästi pikalt improvisatsioonist.. mul hakkas aju kohe teistpidi tööle. Väga hea. Paljud olid tulnud vaatama, pillidega oli väheseid.. aga lõpuks mängisime neljakesi (mina, Paul, Tuule ja ungarlane) ühte pool-improvisatsioonilist asja ungari tuntud folklaulust. See oli nii heaa oe ma oleks võinud veel julgemalt peale minna.. siiski, väga lahe tuli välja see asi.
Kuulasin veel pärast lõppkontserti ka. Hakkab vaikselt üle viskama, et nii palju on rahvatantsurühmi ja nii vähe lihtmuusikuid. Mille järgi sinna lõppkontserdile üldse esinejaid valiti?

Leekisin siis koju ja käisime õhtul veel emaga Marsu sünnipäeval. Vaatasime jalkat. Muidugi olin Hispaania poolt, ei tea mis ainult Villal viga oli, lasi palju häid võimalusi mööda.. aga see ei loe eriti, peaasi et nad lõpuks ikkagi võitsid. Iniestaaaa .

Nüüd ma siin olen, kuulan rahustuseks Sannaliste plaati ja taastun folgist. Oleks peaaegu Viljandimaale läinud täna. Kahju, et minemata jäi. Johannal miskid katsed kuskile kooli. Oleks naiss puhkus olnud sõprade seltsis agaa mis seal ikka.

adjö~
k   a i s   a