digiajastu

jah, täna ongi esimene juuli. kõik lülitame digiboksid sisse ja vähendame telejaamade energiakulu. loodetavasti lõppevad need digiboksireklaamid ka nüüd ära.

Ärkasin täna hommikul selle peale, et üks lind sõna otseses mõttes RÖÖKIS mu räästa all. Aken oli lahti ka, nii et see oli tõesti läbilõikav hääl. Ühe piiritaja pesa on meil siin katuse juures.. hambaid pesema suundudes märkasin, et mu keel on tumesinine. Järjest paremaks läheb.

täna öösel nägin jälle vägaväga veidrat unenägu. siit ta tuleb:

üks väga veider lennujaam. Mina ja mingi tundmatu (kes oli unenäos minu sõber) kõnnime lennujaamas ringi ja ronime siin-seal lae alla. (?) Lennujaam on halvasti valgustatud, räpane, kitsas... igatahes unenäo süžee järgi pidin ma lendama Norra. Mingisse kohta nimega Bohnen või Böhne või Bonne (aga mitte Bingen, kus ma eelmisel suvel käisin). Igatahes oli mul kõvasti aega lennuni (mingi 6 tundi) ja Katarina helistas ning kutsus mind enda poole. Ma läksin. Mingi bussiga. Ei mäleta üldse, mis me seal tegime.. aga imelik oli see, et Katarina ema elas koos lastega, aga Katarina isa elas kõrvalmajas (ehk siis mingi 4-5 km kaugusel) koos mingi teise naisega, kes tundus hästi tuttav.. natuke McGonagalli moodi oli tema. Käisime neil külas. Katarina ema majas oli hästi palju ümber ehitatud. Igatahes, varsti oli mul aeg lahkuda. Kogusin oma kodinad kokku ja Linda, Leo, Pärt ja Katarina otsustasid mind bussipeatusesse saata. Mul oli kohutavalt palju asju (mingi 8 erinevat kotti, including pillikott ja magamiskott). Äkitselt hakkas lund sadama. Päris raskelt kohe. Tee muutus libedaks ja lumiseks. Pärt, Leo ja Linda ajasid teineteist taga ja mängisid niisama, siis libisesid mäest alla. Jooksid üles tagasi ja jälle libisesid alla (nii umbes 6 korda järjest). Meie Katarinaga läksime edasi, aga mingi hetk hakkasin mina libisema. Libisesin päris palju maad tahapoole, aga jõudsin õnneks järgi neile. Vaatan kella. 2 minutit on bussini aega. Küsin Katarinalt "Palju maad on Plaani bussipeatuseni?", ta vastab: "eee noo kuskil 7 km". Päris sürr, aga me jõudsime õigel ajal ja enne bussi jõudsime kuskil vabaõhuüritusel veel käia (teisel pool teed bussipeatusest, mingi hullult suur kontsert, Boney M ja mingid mulgi kuubedes mehed esinesid). Läksin bussi peale. Sõbralik bussijuht oli. Buss oli ainult puupüsti rahvast täis, kõik vaatamas mind hukkamõistvate pilkudega. Vurasin siis Võrru (ma ei mäleta isegi, kas oli Võru või oli midagi muud.. Võrus oligi see imelik lennujaam) ja astusin bussist maha. Sekund enne uste sulgumist märkasin, et jätsin magamiskoti bussi. Hõikasin bussijuhile, et ta minema ei sõidaks, läksin oma saja kompsuga ja võtsin magamiskoti, läksin välja tagasi. Hakkasin lennujaama suunas astuma. THE END

Mu veidrate unenägude hooaeg on jälle alanud, mingi hetk ei olnud üldse.. aga eks näis, mis siit veel tuleb. Põnev.

endiselt on mul vägavägaväga hea meel selle üle, et mul sai eile see seade valmis. Praegu koristan oma arvuti sisu, mul nendest fototöötlustest on palju mittevajalikke pilte Beethovenist, Lisztist ja Chopinist (.. chopinist ei saa kunagi küll samas:D).

ilusat suve teile kõigileee, minge vaadake siia ka.

~kaisaaa

Kas Chopinil polnud mitte kõige geniaalsem allkiri? Kirjutada oma nime PEEGELPILDIS tagurpidi on ikka tõsine oskus.. ja see noodisaba on ka nii vinks : )