mis see oli

Kruvid-küljest-jupid-laiali-laulupidu.

Kolm päeva sünoptikutele ja jalatsitele lootmist.
Bussist loobumist.
Enesevalitsuse kaotamist.
Lihtsat rõõmu teistest inimestest.
Vastakaid tundeid rongkäigus.
Ebamugavasse "siin-olin-ma-emotsionaalselt-aasta-tagasi"-potti kukkumist.
Välja tulemist.
Armastust.
Vaimustust Heli Jürgensonist.
Vaimustust Kadri Voorandist.
Vaimustust kõikidest dirigentidest.
Kahetsust.
Distantsi.





Avastamist.

Hernesuppi (miks keegi ei taha hernesuppi?? lühikesed järjekorrad)
Muru peal lebotamist.
Mere WC-d.
Total nutmist lihtsalt ühendkooride lõpuplokis.
Tunnet, et ma ei hakka kunagi midagi dirigeerima.
Abitust.
Uut kahetsust.



Kokkuvõtmist.
Leplikkust.
Imetlust.


Pilku.

Maailmailusat uinumist.

Rõõmu, et end nii kiiresti suudan neist seisunditest välja tuua, mis pitsitavad.
Rõõmu, et suudan nautida neid olukordi, kus olen midagi märganud. Midagi olulist. Nagu rõõmu.
Eestil on hädasti rõõmu vaja, nagu Kersti ütles.