mis on

Ootamatult ägeda eksematoosse kõrvapõletikuga (oled nõnda äge!) voodirežiimil.
Eile viisid kallid-armsad mind hapras seisundis kõrvakliiniku erakorralisse vastuvõttu, traumeerisin arstiõde oma ulgumisega, kui valvearst mulle voolikut kuulmekäiku toppis. Kujutlesin seda valgust, mida räägitakse, et inimesed elu lõpus näevad, ja keskendusin valgusele. Kujutlesin ka sünnitust, et tuua võrdlusmoment: on asju, mis on tegelikult valusamad, kuigi see eilne oli ikka rets. Pärast oli pisut parem küll. Lunastasin uued ravimid välja, kuigi valuga ei ole siiamaani midagi teha - lihtsalt vaigisteid peale ja lootus, et antibiootikumid/tursetabletid/kõrvatilgad mõjuvad. Pärast oli sürr õhtupoolik, käisin elus esimest korda rinnahoidjata lõunakeskuse rimis, tundsin eriti intensiivset selvehalli gravitatsiooni. Support oli ilma tugikaarteta olemas. Mul on õigus aeglasel sammul ja nutetud näoga riiulite vahel ringi töllata, sest kellele see korda läheb, missugune ma välja näen? Tundsin hetkeks isegi, et saan võtta endale pohhui-käisin-just-sünnitamas-suhtumise - mitte, et keegi tooks imiku ilmale ja läheks 2 tundi hiljem toidupoodi, aga tunne oli sama. Ja võidukas oli sealt teenindusterminalist välja tatsata, tukk rasvane ja pluusinööbid valesti, sest i'm my own person, kust teate, äkki ma olen roki-ikoon ja käisin just Helsingis kontserti andmas?? Äkki see ongi minu look?

Rick & Morty kaks episoodi, Brooklyn Nine Nine ~6 episoodi, tore, kuidas sarjad juhivad tähelepanu valult ja tursumiselt eemale. (shoutout kõigile, kes haigena kodus sarju vaatavad)

Nüüd siinsamas - Aardla tänava korteris selili, droogide mõju all. Mõtlen sõpradest, kes on laiali, tuttavatest, koolikaaslastest, kellega olen erinevates institutsioonides seotud olnud - kummaline, kuidas inimesed lihtsalt hulbivad eemale. Veel kummalisem, et nad üleüldse kokku satuvad mingiks ajaks, kas pole? Ma ei tunne end üldse reedetuna või kurvalt seetõttu, vastupidi - laseb elu mingist perspektiivist vaadata, mis sarnaneb linnuvaatlusega. Süda kisub jälle -- tahaks elada 90ndatel, et ei oleks telefone ega facebooki, et oleks need iseseisvad mandlituumad inimestes alles. Et ma ei tunneks end süüdi, et ma ei ole inimestega ühenduses - ega ma ei tunne ka väga süüdi, aga see teadmine, et ma võin selles süüdistatud olla, või et teen kellelegi selle läbi haiget.. mm.