mu aju ei tööta enam nii, nagu enne. või siis süda. mida ma tahan öelda, on see, et nende kahe vaheline ühendus ei ole just kõige stabiilsem.
aga. täna oli mul natuke aega ja luusisin noodikogus nende riiulite vahel, kus veel ei olnud käinud. ilukirjandus. eesti heliloojate biograafiaid. hästi irooniline oli see, et Elleri elukäiku kirjeldav materjal oli kõige kõrgemal riiulil, hästi kättesaamatu koha peal. haha.
võtsin raamatu ja lugesin. Mart Saare elulooraamatu. seal on hästi palju tema kirju, aina lugesin ja naersin.. nii naljakas. nagu tavaliselt, läheb mul vanade kirjade lugemisel fantaasia täiskäiguga tööle. lemmikread:
"Kirjutan praegu seda kaarti uulitsa pääl püsti."
"Eila õhtu käisime Avikuga Suure Morskaja pääl jalutamas ja ühtlasi ka Zimmermanni ja Jürgensoni muusika kauplustes Prantsuse moderniste ostmas, nüüd on meil nende haigus ja nad meeldivad mulle õige hästi. - Praegu läksin klassi, ootan Liadovi. Liadov istub all ja ajab juttu. Ah sa pagan, praegu just tuli klassi. Vaatab ühe tööd, ma lähen ka kohe oma tööd näitama. - Juba näitasin oma töö ette nii kui meri. Lähen praegu kodu ja hakkan töösse. Avik läheb täna õhtu Maria teatrisse operit kuulama. R. Wagneri "Walkürie" läheb. Mina ei saa minna, mul ei ole piletit."
Mart Saar, sa lahe inimene.
mis oleks, kui elaksime teises ajas. sessamas saksameelses 20. sajandi alguses..või noh, tegelikult ükskõik millises riigis, võimukandja pole oluline.. või noh, just on ju. pagan. 20. sajandi lõppki tundub mõnes mõttes üpris ahvatlev. ma mõtlen seda, et.. kui me kirjutaks veel käsitsi kirju. kui me oskaks rohkem ridade vahelt lugeda. kui me seaks sõnu.. või kui sõnad seaksid meid rohkem, kui nad seda praegu teevad. olukord on muidugi muutunud, kahjuks sellega ka põlvkonnad. ajaloo tunnis ma muutun päris emotsionaalseks sageli. ma tunnen nii sügavat sidet selle Nõukogude perioodiga.. ebaharilik. lihtsalt see, et... loeti raamatuid (ikka nii palju kui kätte saadi), korraldati ühislaulmisi, inimestel oli midagi öelda; tehti salajast ja ühendavat, kunagi ei ole rahvas nii ühtne olnud, kui tol korral. ühine eesmärk ja nii edasi. aga nüüd, kui me selle kõik kätte oleme saanud.. mis edasi? ja miks ma sellele 2-3 aastat tagasi pole mõelnud? ja miks on nii hirmus, kui see tuleb mulle Elleris koridoris või klassis meelde..
palju õhku rippuma jäävaid küsimusi. head ööd. mul ei ole homme ühtegi tundi. ainult kontsert kell 17 ja kvintetiproov.
k a i s a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar